Teisipäev, detsember 12, 2017
 

Kärdla staadion saab 70

Harda Roosna
JJärgmisel aastal täitub 70 aastat ehitustööde algusest ja esimeste võistluste korraldamisest Hiiumaa ühel väärikamal spordirajatisel – Kärdla staadionil.
1947. aasta suvel pöördus Hiiumaa maakonna spordikomitee esimees Alfred Vaht Kärdla linna täitevkomitee poole sooviga, et linn eraldaks maad spordiväljaku rajamiseks.
30. oktoobril 1947 toimus esimees Leo Raua juhatamisel Kärdla linna täitev­komitee koosolek, mille päeva­korra 21. punkti all otsustati eraldada maaala Hiiu, Eha ja Põllu tänavate vahel spordiväljaku rajamiseks.
Veidi ka sellest, mis sellel maatükil varem toimus. Leo Kaldmaa mäletab, et aastatel 1942–1944 kasutasid sakslased seda väikelennukite lennuväljana, sama tegid ka Vene sõjaväelased. Meenub, et 1947. aasta maipühade ajal seisis umbes praeguse staadioni­maja kohal väikelennuk, mis oli toodud sinna Kärdla elanikele tutvustamiseks. Peale seda kolis lennuväli Põllumäele.
Esialgu plaaniti rajada spordiväljak, kus oleksid kerge­jõustikusektorid, jalgpalliväljak, võrkpalliväljakud ja võimlemis­linnak. 1948. aastal aga muutus oluliselt spordi juhtimine. Ametist lahkusid spordikomitee esimees Alfred Vaht ja VS Jõud esimees Uno Böttker.
Spordikomitee esimeheks kinnitati Igor Jolkin, kes oli hiljuti saabunud Nõukogude armeest. Tema loosungiks oli: Sport – eto futbol! (sport – see on jalgpall). Ja tema idee oli, et Kärdlasse tuleb ehitada staadion. Kuna Uno Böttkerile esialgu asendajat ei leitudki, asus staadioni ehitamist korraldama Igor Jolkin, kes muuhulgas väga kiiresti õppis selgeks eesti keele. Kiiresti tehti valmis spordiväljakut ümbritsev pulkaed, mida ilustas võimas Olümpiavärav Põllu tänava poolses otsas. Kiiresti valmis ka võimlemislinnak, mida võib lugeda eelkäijaks praegu rajatavatele välijõusaalidele. Muidugi vahendid praegusega võrreldes olid algelised.
Kuna väljak oli enam-­vähem tasane, välja arvatud keskel olev väike kühm, paigaldati ka jalgpalliväravad. Nende ehitamiseks kasutati 15x15sentimeetriseid prusse. Väravatel puudusid võrgud ja prusside teravad servad olid ohtlikud, eriti väravavahtidele.
Ehitustöid ei juhatanud ükski asjatundja, seetõttu kaevati nii jalg- kui võrkpalli­platsi piirideks väikesed kraavid, mis olid samuti sportlastele ohtlikud. Sellele vaatamata peeti juulikuus jalgpalli sõpruskohtumine Kärdla Kalevi ja Hiies­saares olevate madruste vahel. Mäng lõppes 0:0. Kärdla meeskonnas mängisid Elmar Jääger, Hannes Rohtvee, Elam Liit, Aleksander Esko, Volli Viederfeld jt. Viigitulemus oli kalevlastele tore kordaminek, sest sõjaväelased olid mängu eel kindlad favoriidid. Kuu aega hiljem toimus veri­värskel väljakul Hiiumaa võrkpalli karikavõistluste finaal, kus kohtusid maanoorte vabariigi teine Käina ja Kärdla madruste esindus. Ülinapi võidu said käinakad, kelle mängu põhiraskus lasus kapten Juhan Reinthali ja põhiründaja Manivald Annuse õlul.
Siis aga takerdusid staadioni ehitustööd kergejõustiku­sektorite väljaehitamisel. Puudu tuli oskustest ja entusiasmist. 1949. a veebruaris Jõudi konverentsil sai väga tugevat kriitikat Igor Jolkin, eriti kritiseeris teda oma ettekandes kultuuriosakonna juhataja Hilje Vannas. See mõjus niipalju, et sama aasta 15. juulil sai Hiiumaa esivõistlused kergejõustikus korraldada Kärdla staadionil. Võistluste programm oli väga lai, kokku võisteldi 30 kergejõustikualal. Tulemused olid aga väga nõrgad. Näiteks meeste 400 m jooks võideti tulemusega 64,0, kaugushüpe 5.41, naiste kõrgus 1.15 jne. Kõik võitjate tulemused kinnitati Hiiumaa esimesteks rekorditeks.
1950. a oli Hiiumaa spordi­ajaloos eriline. Saarele tulid esimesed Tallinna kehakultuuri­tehnikumi lõpetajad Leida Arbo, Endel Elbach ja Elmar Jääger. Saaremaalt tulid Hiiumaale Aleksander Transtok ja Enno Sepp. Loodeti spordi edenemist Hiiumaal ja nii ka läks.
Kärdla staadionil peeti Hiiumaa 1951. a esivõistlused kergejõustikus, püstitati 12 staadionirekordit. Neist koguni kaheksa kanti mitmevõistleja Transtoki nimele. Paremad tulemused olid tal kuulitõukes 13.27 ja teivashüppes 3.12.
Esimeseks suurvõistluseks Kärdla staadionil oli Saarte rajoonide III spartakiaad 1953. a sügisel. Tulemused jäid väga nõrgaks, sest pidevad vihmasajud muutsid staadioni porilombiks, ka puudus drenaaž, mis oleks veidigi staadioni olukorda parandanud. Võistluste parimaks tulemuseks oli Kingis­sepa sportlase Tamsare tulemus kettaheites 40.70.
Peale mõõna aastatel 1954–1955 tõusis Kärdla staadion heale tasemele 1956. aastal, kui seal peeti saare järjekordsed esivõistlused kergejõustikus. Seda näiteks seetõttu, et osavõtjaid oli 20–25 igal alal. Ka tulemused olid head. Näiteks meeste 100 m jooksus olid kolme parema ajad 11,0, 11,1 ja 11,3; 1500 m jooksu võiduaeg 4.24,0 jne. Võistlustel osales väga palju sõjaväelasi. Seda kõrgemalt saab hinnata kärdlalaste üldvõitu “polgu” võistlejate ees.
1957. aastal oli jälle hiidlaste kord läbi viia Saarte rajoonide VII spartakiaad. Kordus 1953. a olukord: tugevad vihmasajud muutsid Kärdla staadioni peaaegu võistluskõlbmatuks. Lõpusirgel vesi lausa lainetas. Võistlused suudeti siiski läbi viia. Tulemused olid üle ootuste head. Püstitati 11 Kärdla staadioni rekordit, neist Jaan Riesenbergi 1500 m jooksu aeg 4.29.7 ja Aavo Linnu vasaraheite tulemus 40.76 olid uued Hiiumaa rajooni­rekordid.
Seejärel püüti jälle alustada staadioni ehitustöödega. Künti üles jalgpalliväljak, aga see oli ka kõik, mida suudeti. Staadionit said kasutada ainult heitjad. Nii püstitas Leo Lahesalu seal uued Hiiumaa rekordid 1965. aastal odaviskes 55.38 ja 1969. aastal kettaheites 42.58.
Suur muudatus paremusele toimus 1973. aastal, kui kalurkolhoosi Hiiu Kalur spordilembene esimees Hugo Maide otsustas Kärdla staadioni 1974. a Kärdlas toimuvateks kalurikolhooside vabariiklikuks spartakiaadiks korda teha. Hiiumaa sai lõpuks endale korraliku staadioni. Kärdlas peeti
2.–4. augustini 1974 vabariiklik kalurikolhooside spartakiaad. Sportlased tänasid staadioni ehitajaid väga heade sportlike tulemustega. Võistluste parim oli NSV Liidu kümnevõistluse võistkonda kuuluv saarlane Jaan Lember. Kolm esikohta, kolm staadionirekordit: kõrgus 1.95, kuul 14.86, ketas 48.42, oli tema saagiks. Meie parim oli Hannes Maasel, kes võitis esikoha kolmikhüppes senini kehtiva Hiiumaa rekordiga 13.60.
Korralik Kärdla staadion oli oluliseks teguriks spordikooli avamisel 1976. aastal. Kärdla staadioni olemasolu aitas kaasa meie paremate noorte Kairi Laidi, Kadri Olde, Ülari Kaibaldi, Ahto Tatteri, Andres Kutseri, Anu ja Aigar Elleri ja mitme teise jõudmisel vabariigi tippu.
Järjekordne suurvõistlus Kärdla staadionil peeti 3.–5. augustini 1983, kui omavahel selgitasid jälle paremust Eestimaa kalurikolhoosid. Julgelt võib öelda, et peaaegu kogu vabariigi kergejõustiku paremik osales neil võistlustel. Enamikul kergejõustikualadel püstitati uued staadionirekordid. Neist paremad näiteks Helgi Parts naiste kuulitõukes 16.05 ja kettaheites 55.74. Need tulemused oleksid vabariigi edetabeli tipus ka sel aastal. Meeste 1500 m jooksus oli parim olümpialane Enn Sellik ajaga 3.56,2, kolmikhüppes olümpiavõitja Jaak Uudmäe tulemusega 15.85, kuulitõukes Eesti rekordiomanik Heino Sild 19.08ga. Peale kolmikhüppevõistluste lõppu oli meeldiv hetk, kui võitja Jaak Uudmäe käis eraldi tänamas võistluse väga hea läbiviimise eest vanemkohtunik Aare Ristmäge.
Väike kõrvalepõige võistlustest. Nimelt oli vene ajal selline nõue, et lihtsamate sordirajatiste korrashoid oli kooliõpetajate ja treenerite ülesanne. Kärdla staadioni kergejõustikusektorid lagunesid kardetust kiiremini. Jalgpalliväljak aga säilis enam-vähem ja 1990. aastal toimus seal oluline sündmus Hiiumaa spordiajaloos. Nimelt hakati mitmel kõrvuti välisväljakul läbi viima võrkpallivõistlusi kohaliku ajalehe auhindadele. Nende võistluste kordaminekule andsid suure panuse Aavo Aasvee, kes planeeris võrkpalliväljakud, Raivo Kallaste, kes valmistas väliväljakute võrkpallipostid, Ene Mänd, kes koostas uued võistlusjuhendid. Tänaseks on need võistlused kujunenud mitte ainult võrkpallipeoks, vaid spordipeoks kogu Hiiumaal.
Samasse aega jääb ka suurim jalgpallimäng Kärdla staadionil, kus kohtusid Leedu meister Kaunase Žalgiris ja Eesti meister Tallinna Flora. Meie kahjuks võitsid mängu leedulased 2 : 1. Flora kapten oli tol ajal praegune Eesti jalgpallimeeskonna peatreener Martin Reim.
Taas kehtima hakanud Eesti Vabariik ehitas Kärdlasse ühe riigi parema kergejõustikustaadioni. Huvitava faktina võib siinkohal märkida, et Kärdla staadioni kuulitõukerekord on parem Eesti rekordist. Eesti rekord 20.53 kuulub Heino Silla nimele, Kärdla staadioni tipptulemus on aga 20.60 lätlaselt Maris Urtansilt. Tegemist on nüüd aga täiesti uue staadioniga, mida vanaga seob ainult asukoht. See staadion aga väärib juba omaenda lugu.

LEMBIT SAUER

spordiveteran ja Hiiumaa spordiajaloo jäädvustaja

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411