Reede, november 3, 2017
 

Salinõmme soolakul 5. september 2017

Tapio Vares | Hiiu Leht
Salinõmme soolaku­maastik on üks omanäoline koht. Ikka veel ujutab meri kõrgseisus vahel harva endise Salinõmme laiu ja Hiiumaa vahelise väina üle. Siis aga taandub, misjärel jäänuk­lompide aurudes ja maasse imbudes jäävad alles soolad.
Pika aja jooksul seda protsessi korrates on mere toodud soolade hulk pinnases õige suureks läinud. Ja ainult sellistel aladel võib leida isepäraseid soolakutaimi.
Soolakumail käisin ma viimati suisa nii ammu kui 1999. aastal. Sestap on eriti huvitav nüüdset kunagisega võrrelda. Muutused on suured, sest vahepeal on uuesti loomi karjatama hakatud, mistõttu endise kidura roostiku asemel nüüd hoopis madalrohune rannakarjamaa levib.
Elektrikarjused särisevad. Saan üle astudes õrna sutsaka. Ent enne kui taimestikku jõuan uurima hakata, kablutab ligi kari šotlasi. Pähe torkab lause filmiklassikast: “Üle kõige elus kardan ma lehmi.” Üks õieli sarveline veis ründab aina lähemale ja lähemale. Ei tea iial, mis sääraste turris piikidega loom mõelda võib…
Teen minekut Kanepiselja kutsuva metsaviiru poole. Ent selle taga n-ö avamere poolsel niidul soolakutaimi pole. Läikleb vett, pinnasepaljakud puuduvad. Ju siis pole siin soolade kuhjumine halofiilsetele taimedele küllalt piisav?
Mõni aeg hiljem tagasi teetammilähedasele alale naastes on sarvilised kaugemale nosima kadunud ja saan lõpuks võimaluse rahulikult ringi kaeda. Sedakorda ei pragise astumise all pinnasekoorik, sest maa on niiske ja pehme. Siin-seal paistab paljakusõõre, nende naabruses ka otsitavad. Kõige silmatorkavamad on harilikud soolarohud, luues ilusaid punerdavaid kogumikke (varjutaimed on aga rohelised). Soolarohi on üleni lihakas taim, koosnedes soomuselistest lülidest. Ent kus on õied või viljad? Kohe sügis käes, kuidas see üheaastane taim siis järglasi annab? Või juba seemned pudenenud?
Rand-soodaheina kohtan vähem. Huvitaval kombel on mu 1999. aasta päevikus kirjas, et see liik oli siis siin soolakutaimedest kõige valdavam. Siiski jääb neid nüüdki ette. Soodaheinal on lehed olemas: peenikesed ja lihakad. Lehtede kaenlas tabab silm pisikesi mitmest munakesest koosnevaid moodustisi – need on viljad. Ka tema on ühe­aastane taim, ka tema kuulub maltsaliste sugukonda.
Üldse on see piirkond maltsade paradiis. Einoh, eks muud ole ka, nagu rand-õisluhta, rannikat, kamarast ja teisi. Kuid silmapaistvaimad on maltsalised. Näiteks arvatav varajane malts: lamava või tõusva varrega, tükati päiksest punaseks päevitunud taim.
Aga kus on hall soolmalts? Võrreldes soolarohu ja sooda­heinaga on ta Eestis kõige haruldasem, kasvades vaid Väinamere rannikuil sooldunud pinnasel ja on siin oma areaali põhjapiiril. Idas levib ta aga näiteks Kesk-Aasia soolakuteni. Muide, soolarohi ja soodahein ulatuvad veelgi kaugemale, kasvavat suisa Euraasia külmapoolusel Jakutskis. Seal, tõsi, inim­mõjulisel soolduval pinnasel. Soodaheina leiab ka Põhja-Ameerikast.
Nojah, aga ikkagi, kus on soolmalts? Juba läinud sajandi lõpul olnud ta Käina lahe magestumise tõttu sealseilt randadelt kadunud. Süüks pandi ka loomade tallamist. 1999 kohtasin teda siin Salinõmmes aga tervete kogumikena. Näe, üks taim seal nüüd siiski on! Ja siis ligi kümneisendiline rühm. Oma hõbehalli värvi tõttu torkab soolmalts hästi silma. Eriti tore on koos punerdava punnis­lülilise soola­rohuga.
Väidetavalt ei talu soolmalts hästi loomade trampimist. Siinne rühm kasvab siiski küll otse loomade rajal. Aga üldiselt tundub kaheksateistkümne aasta tagusega võrreldes soolmaltsa ja soodaheina vähem olevat. Milline oleks karjatamise n-ö optimaalne koormus, säilitamaks elujõulist soolakutaimede asurkonda?
Üle aastate olen taas soolaku­taimede lummuses. Neis on mingi seletamatu võlu. Millised omapärased tegelased meie taimeriigis!

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411