Teisipäev, november 7, 2017
 

Kanepiselja rannaniidul

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kunagi moodustas Kanepiselg Salinõmme laiu loodenurga. Veel nüüdki käib meri kõrgseisus tema paari meetri kõrguse künka jalamile. Selle tunnistajaks on männikuserva pidama jäänud rõhtne katkendlik pilliroovarte vöönd.
Kanepiselga katab õige sihvakas männik, mida paraku on räsinud tormituuled. Seistes metsa all, kuulsin nüüd järsku kummalisi oigeid või muugeid. Lehmad? Pigem nagu sauruste kumedad häälitsused, sekka räginat ja roginat. Nojah, tuuline septembripäev paneb lääpas puud üksteise vastu hõõrduma.
Liivasel metsakünkal kasvab sihvakaid kadakaid, mõni sarapuu ja tamme­hakatis, põõsaist kukerpuud, mage­sõstart, lodjapuud. Palju on sõnajalgu: ohtene, maarja- ja kolmissõnajalg. Sekka pohla, piibelehte ja jänesekapsaid. Lääneservas paljastub jalamil paeklibu ning seal hõbetab lubikaid. Samas levib avar rannaniit läiklevate veelompidega, millest rand-õisluhad end välja küünitavad.
Ühel väiksemal põndakul on männid maha saetud ja seal kohtab rannaniidu mõistes veidrat peetrilehe, hariliku metsvitsa ja sini­helmika kooslust, sekka küünitavad küpsevaid kupraid üles kahkjas­punased sõrmkäpad. Ja jälle kohe rannika-õisluha rannamaa.
Metsa ja niidu piiril kasvab ka paar kiduvat porssa. Hoopis tore porsavöönd levib aga Kanepiselja niiöelda põhjarannikul. Valdab veider tunne. Just samasugune kooslus kasvab ka saare keskel kodusel Nõmba puisniidul: porsapõõsastik, sinihelmikapuhmad, siniste õienuttidega peetrilehed, metsvitsalatvu, isegi kollast ängelheina ja suurte valkjate õitega võsaraudrohtu jagub. Ja samas algab siin kohe kaduva mereväina avar roogne lagendik, kaugel paistab metsaviirg. Üsna samasugune pilt võis avaneda ehk nii kolme tuhande aasta eest Nõmba kandis, kui sinnani ulatus madal Undama laguun. Justkui ajamasin minevikku. Aega, mil Hiiumaa oli veel noorem ja väiksem…
Kindlasti jagus toona Nõmba madalatele liivapaduratele ka soolakutaimi. Näed, seal on terve vöönd soomuslülilisi lihakaid soolarohtusid. Neist saab mu jaoks Salinõmme padura lemmiktaim.
Omamoodi ilu võiks pakkuda ka linalehised maasapid. Siin soolarohuvööndi ja liivase männikuseljaku vahel on nad täitsa olemas. Paraku ei tunne see emajuureliste sugukonda kuuluv kahe­aastane taim end ses paigas hästi. Silman vaid mõnd üksikut kribulat, tumeroosad ärksad õied avali või veel suisa nuppus. Kas üldse jõuavad enam edasikestmiseks vajalikud seemned valmis küpsetada? Arvatavasti on kariloomade surve siin maasapile liiga tugev. Teisalt aga tahab ta uuenemiseks just taimestikust hõredaid paiku.
Linalehine maasapp on Eestis rannikualade asukas. Kuid saab huvitaval kombel hakkama ka sisemaal. Nii sigines ta kunagi Nõmbal me tiigi taha lubjasavisele kuhjepinnasele. Nüüdseks on ta parema koha leidnud metsaaia tiigiserva peenliivasel alal. On seal lausa plahvatuslikult levinud.
Maasapp on omamoodi ilus lill, kuid kahjuks n-ö poollooduslikus koosluses teda pidada on keerukas. Veel mitte õitsvad taimed jäävad muruniiduki ees nähtamatuks. Ja kui suve lõpus niitmisest taastudes õitsema hakkavad, siis ei tohi seal sel aastal enam niidukiga üle rullida. Muidu ei valmi järel­tulevaks põlveks seemet. Mõõdukalt karjatatav rannaniit on maasapile küllap siiski kõige sobilikum kasvumaa.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411