Teisipäev, oktoober 24, 2017
 

Valguskiire aruanne ehk kuidas ühing töötab kogukonna heaks

Harda Roosna
20. oktoobril 20 aastat tagasi registreeriti ametlikult mitte­tulundusühing Kõpu piirkonna arendusselts Valguskiir. Nädal varem, 13. oktoobril 1997 olid Pihla turismitalu rehetoas koos istunud Kõpu kandi inimesed. Nad asutasid mittetulundusühingu, mis on olnud päris hea tööriist ja kõik need aastad päris edukalt toimetanud kogukonna hüvanguks.

Ühingu asutajaliikmeteks olid OÜ Pihlamari, Harda Roosna, Linda Roosa, Kalju Mägi, Helle Rohtla ja nüüdseks meie seast lahkunud Ella Gital. Eestvedajaks muidugi Pihla talu perenaine ja OÜ Pihlamari juhatuse liige Anu-Maie Jõgi, kes tolleks ajaks oli meist rohkem ilmas ringi käinud ja Euroopa asju näinud ning teadis juba, et Euroopa Liit jagab toetusi.

Kui praegune võlusõna on LEADER, siis tollane SAPARD! Uurisime dokumente ja unistasime koos, kuidas Kõpu kandi elu ja ette­võtlust Euroopa Liidu toel edendada. Anu-Maiega koos kirjutasin ka oma elu esimese projekti. Soovisime toetusega rajada õmblustöökoja, kus kohalikud tööd saaksid. Rahastust me ei saanud, kuna leiti, et mittetulundusühingu jaoks oli taotluses liiga suur ettevõtluse moment, aga kogemuse küll.
Tegime veel hiljemgi mõned väikesed projektid, 2002. aastal aga võtsime ette Kõpu piirkonna külade arengukava koostamise. See oli hädavajalik dokument, milleta külade arengut edendavaid Euroopa Liidu toetusi taotleda ei saanudki. Saime Balti Ameerika partnerlusprogrammist ka pisikese toetuse, kuid mitte nii palju, et oleksime saanud oskaja konsultandi appi palgata. Nii tuli mul endal minna koolitusele ja õppida, kuidas üht arengukava koostada. Koolitasin end ja pusisime koos arengukava kallal.

Kogukond tuli arengukava protsessiga kaasa ja nende selge sõnum oli – kui kusagilt üldse on võimalik mingit raha saada, siis tuleb selle rahaga korda teha Kõpu rahvamaja. Hoone, kus algselt oli olnud õigeusu kirik-koolimaja ja nõukogude ajal kultuuri­maja, oli selleks ajaks armetus seisus – aknad laudadega kinni löödud ja katus sadas läbi. Hoone omanik, Eesti apostliku õigeusu kirik oli hoonet Kõrgessaare vallalt väga tagasi tahtnud, sai selle aastal 1996 ja jättis siis kasutuseta seisma. Paljudel külaelanikel, ka mul endal, aga olid majaga seoses ilusad mälestused – jõulupeod, sünnipäevad, pulmad, jaanituled, kontserdid, teatrietendused…
Paraku viis Kõpu piirkonna külade arengukava 2003–2008 peaeesmärgiks saanud rahva­maja meie teed Anu-Maie Jõgiga lahku ning OÜ Pihlamari astus ühingust välja. Uuteks juhatuse liikmeteks tulid Svetlana Reinmets ja Hele Päll. Nendega koos lükkasime käima Kõpu rahvamaja taastamise protsessi, mis kahtlemata on külaseltsi Valguskiir suurim saavutus läbi aastate.
Oma õla pani alla ka tollane Kõrgessaare vallavanem Jaanus Valk. Tema tuli mulle appi veenma metropoliit Stefanust, et külaseltsil pole majaga mingeid kurje kirikult äravõtmise kavatsusi – tahame selle vaid hävingust päästa ja kasutada kogu­konna hüvanguks.

Koostöö tollase EAÕK kiriku­valitsuse juhi Margus

Lepvaltsiga oli ääretult meeldiv ja peagi saime muinsuskaitseametilt raha hoone projekteerimistöödeks. Appi tulid ka ühingu liikmed, arhitekt Laur Pihel ja kunstiajaloolane Monika Eensalu-Pihel. Jaanuse ja Lauri esialgne hinnang oli – 2 miljonit Eesti krooni ja me saame maja korda… Tegelik summa osutus enam kui kaks korda suuremaks.

2007. aastal saime Kõpu rahvamaja taastamistöödeks esimese toetuse ning 2008. aastal oli majal uus kimmikatus peal. Vähemalt vett enam sisse ei sadanud, kuid teadnuks ma tollal, kui pikk on tee hoone kasutusloani… Kasutusloa esitamise tähtaega tuli edasi lükata kahel korral, vahepeal tuli masu ja oli oht, et toetusrahad jäävad kasutamata, kuna pole vahendeid omaosaluskohustuse täitmiseks. Kokkuvõttes kulus mul kui rahvamaja taastamise projektijuhil selle eesmärgini seitse aastat tööd, üheksa toetuse­taotlust, sama palju töölepinguid, akte ja aruandeid ning palju närve…
Inimesi ja organisatsioone, keda tänada selle eest, et 2014. aastal jõudsime 2003. aastal seatud eesmärgini, on palju – nende nimed ripuvad tänu märgiks Kõpu rahva­maja seinal. Mõned tooksin välja ka selles aruandes. Koos Sveta ja Helega käendasime kolmekesi meeletult suuri pangalaene. Laen tuli võtta selleks, et rahvamajas tööd ära teha, seejärel aru­anne esitada, et alles siis toetus kätte saada ja raha pangale tagasi maksta. Riskisime puhtast altruismist – teisiti seda tagantjärele seletada ei oskagi. Siis veel Mägipe küla mehed Matti Mürk ja Peeter Sulu, kes eraisikutena panustasid väga palju, et seltsil oleks raha projektide omaosaluseks. Denis Lukas, kelle ettevõte OÜ Riburada rasket taastamistööd tegi. Ja lõpuks minu armas abikaasa Indrek Roosna, kelle igakülgse toetuseta poleks ma kogu seda aastatepikkust projektitööd teha suutnud. Kogukonna tänu on nad kõik väga väärt.

Koostöö eestvedaja

Valguskiire suur panus on olnud ka piirkonna heaks algatatud ja eest veetud koostöö. Koostööd on tehtud nii rahva­maja taastamisel kui Kõpu külade päeva korraldades. Rahastuse korraldamisel on külaselts olnud tegev viiel külade päeval: 6. külade päev koos Mägipe ja Suurepsi küla rahvaga (2007), 8. koos Ojaküla, Ülendi ja Kaleste küla rahvaga (2009), 10. koos Kõpu küla rahvaga (2011), 14. koos Kiduspe küla rahvaga (2015) ning sel suvel korraldasid 16. Kõpu külade päeva Oja­küla põliselanikud ja suve­hiidlased. Valguskiire seekordseid toetusetaotlusi rahastasid kohaliku omaalgatuse programm ja kultuur­kapitali Hiiumaa ekspertgrupp.

Koostöös teoloogiaprofessori Riho Saardiga kogusime Kõpu külade ajalugu ja selts taotles toetust külaraamatute
väljaandmiseks. Kuus on neid ilmunud ja külaselts on seotud neljaga neist: “Kolme küla lugu – Kaleste, Ojaküla, Ülendi” (2009), “Kiduspe. Küla Hiiumaa lõunarannikul” (2006), “Hirmuste. Küla niitude rüpes” (2005), “Kalana. Ühe küla lugu” (2004).
Veel algatas külaselts 2008. aastal Kõpu Külamäe peo­platsi munitsipaliseerimise, tellis detailplaneeringu ja on peopaika korras hoidnud. Matti Mürk kinkis külarahvale lava, maksis planeeringu kulud, Mägipe küla rahvas tegi välimööbli ja külaselts rajas väikese kõlakoja. Nii on meil olemas tore koht Kõpu jaanitulede korraldamiseks, aga peoplatsil armastavad peatuda ka turistid. Miks maatükk alles sel aastal valla, nüüd juba Hiiu valla omandisse jõudis, tuleks ilmselt küsida tollastelt Kõrges­saare valla juhtidelt, aga nüüd siis on asi korras.

Seltsi tegemisi märgatud

2009 tunnustati Kõpu küla­seltsi Valguskiir kodanikuühiskonna aasta tegija tiitliga;
2011 esitas Valguskiir Kõpu poolsaare külad tunnustamiseks Eesti aasta külana. Saime Hiiumaa aasta küla tiitli ja riigikogu spiikrilt Ene Ergmalt kingituseks kuusekese, mis sirgub rahvamaja õuel;
2011 sai Valguskiir põllu­majandusministeeriumi koostööpreemia ja PRIA tunnustuse LEADER-toetuste aktiivse kasutamise eest;
2011 pälvis Valguskiir muinsuskaitseameti tunnustuse Kõpu kirik-koolimaja taastamise eest. Samal aastal pälvis OÜ Riburada tunnustuse Kõpu rahvamaja ja muudegi restaureerimis­tööde eest;
Aastate jooksul on Valguskiir pälvinud hulga ühenduse Kodukant Hiiumaa aukirju ja olnud Hiiumaa aasta vabaühenduste tegija nominent.
Suurim tunnustus külaseltsi tööle aga on nende inimeste tänusõnad, kes Kõpu rahvamajas sündmustel käivad, seal oma sünnipäeva tähistavad või abielu registreerivad või lihtsalt maja vaatama tulevad.

Praegu tegutseb külaselts Valguskiir uue, 2016. aastal valminud arengukava alusel aastateks 2016–2020. Kel huvi, leiab arengukava Hiiu valla kodulehelt. Seltsil on 24 liiget, juhatusse kuuluvad lisaks allakirjutanule Andrus Roosa ja Anna-Maarja Roosna.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411