Reede, september 22, 2017
 

Üks kullerkupuaas siiski alles

Tapio Vares | Hiiu Leht
Hiiumaa on alati olnud üks Eesti kõige kullerkupuvaesem nurk. Nüüdseks on needki vähesed leiukohad minevikku jäänud. Siiski on vähemalt üks erand. Lõikuskuu alguse päeval viiakse mind seda vaatama.
Kohalejõudmiseks tuleb sõita pikalt mööda kruusateid, saatjaks üheülbaliseks kiskuvad metsad ja raiesmikud. Kui suur ja inimtühi on see saar seestpoolt!

Kesk-Hiiumaa teevad võluvaks üksikud seljandikud, kuhu eksib harvu endisi talusid või metsaheinamaid. Nii ka see Metsaküla maadel asuv koht. Ehkki arvatavasti aastakümneid pole siin heina tehtud, püsivad rohumaad endiselt avatuna. Servist siiski pressib lopsakaid lehtpuid peale. Huvitav on halli lepa võsa – justnagu mandrile oleks sattunud. Mandrilikkust rõhutab ka ei keegi muu kui kullerkupp. Jah, tõesti, täiesti olemas siinsamas Hiiumaal! See on üldse tore lilleline aas, kus kollendab naistepuna ja pajuvaaki, valendab suurte õitega võsa-raudrohtu. Viimane pole Eestis sugugi kõikjal tavaline.
Teejuht osutab ka taamale raiesmikuservale. Sealgi peaks kullerkuppe leiduma, kevadel igatahes õitsesid uhkete puntidena. Paraku on roog ja angervaks lopsakalt kõrged ja jätan sinna sumamise katki, sest see “päris koht” tegelikult alles tulevat. Ja näe, ongi seljandiku tagumises osas veel üks heinamaa, mõneti madalrohusem, mistõttu kullerkupud hästi silma hakkavad. Muidugi ei ehi neid enam kuldsed õie­pallid, vaid mustendavad hoopis pisikesi dušisõelu meenutavad vili­konnad, kerkides kuni kaheksa tolli laiuste sõrmjate lehtede kohal. Tükati hakkavad lehed koltuma. Kullerkupp on ses mõttes ideaalne puisniidutaim, sest jõuab heina­ajaks juba seemned valmis küpsetada. Iseasi, mis loomad sellisest tulikalise rohkest heinast arvaksid. Kraban hulga vilikondi kaasa, et kodus puisniidule maha külvata. Kas mõne aasta pärast kullendab sealgi uhke kupuväli?
Kullerkupp olla kasvutingimuste suhtes üsna leplik. Jah, ta armastab niisket maad, ent siin seljandikul tundub päris tavaline parasniiske heinamaa olema. Pinnas on liivakas-­lubjakas, kuid kullerkupule sobib ka happelisem maa. Iseküsimus on valgusega. Siin sellel heinamaal saavad nad täispäikest, ent näiteks kaugel põhjas Lapimaal asustavad hõredaid kasemetsi. Huvitav on siin näha, kuis kullerkupp oma koha eest võitleb: sõrmjate lehtede kogumik nagu suruks kõrrelised ja teised laiali. Siiski alati sellest ei piisa. Kullerkupu peakonkurent on angervaks. Ja vaadates Hiiumaal aina laiemalt levivaid tihedaid angervaksa­padrikuid – ei seal ole kullerkupul lootustki kanda kinnitada või ellu jääda! Mitmed endised Hiiumaa kullerkupukohad ongi küllap angervaksade poolt ära vallutatud. Nad on siingi olemas, ent esialgu hoiduvad miskipärast siivsalt niidu servadesse.
Mu teejuht ütleb, et ses kandis oli kullerkuppe mujalgi, paraku on nood niidumaad padrikusse kasvanud. Aga pole välistatud, et siin Kesk-Hiiumaa teistelgi seljandikuniitudel kullerkuppe leidub. Sest miks peaks neid ainult selles ühes kohas olema?
Käimegi veel mitmel teisel niidul, kus igasugu toredaid lilli ilutsemas, kuid kullerkuppe pole neist ainsalgi. Kas tõesti siis ainult sellel niidul? Kas võib olla, et see on üldse Hiiumaa viimane säilinud rikkalik kullerkupukoht? Igatahes tundub see erandlik kullerkuppude­rohke seljandik siinse saare mõistes paraja imena.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411