Reede, september 15, 2017
 

Siberi võhumõõga jahil 2.

Tapio Vares
Pole päris võimatu, et Hiiessaare kandis siiski kuskil on veel siberi võhumõõka alles. Ent üks leiukoht on saarel veel, nimelt Sarvel. Esmapilgul tundub üpris imelik, et see niiskete niitude taim on endale kodu leidnud seal paepealsete poolsaarel.
Ühel augustilõpu hommikul võtan otsimisretke ette. Idarannikult põikab sisemaale rohtunud teease. Männikud asenduvad ehtsarveliku kooslusega. Arukaasik sarapuu alusrindega, igasugu muid põõsaid mõistagi ka. Nii kolmsada meetrit rannamaanteest, talu juures, ongi see kaardile märgitud koht. Esmalt käin talutaguse soise ala läbi. Vett maas praegu küll pole, kui taamal üks jäänuklomp välja arvata. Selle ümbruse on metsloomad mudaseks trampinud. Nende joogikoht, mis muud.

Sooala on sinihelmikaist tugevalt mätlik, mistap astumine õige komberdav. Lisandub lubikat, tarna ja vaaki, ka liivosja. Ümbrus on väga käpalisterikas. Tumepunane neiuvaip justkui ei sobiks sellisesse kohta. Ülejäänutega on teine asi. Siia-sinna jagub harilikke käoraamatuid, hoopis palju vohab punnis viljadega sooneiuvaipu. Küllap suve esimesel poolel õitses siin ka kärbesõisi. Taamal sahiseb kaasik, siinsamas kipuvad noored männid soole peale trügima.
Soo üle vaadatud, suundun maja poole tagasi. No näed, ongi siberi võhumõõk olemas! Laugel täispäikselisel nõlvaniidul. Kõrgemal, lattaia pool kasvav, on suisa nii kahejalase läbimõõduga sõõr, alumine pooleteisejalase läbimõõduga kogumik. Mulle puusani ulatuvad varvad on aga juba tumedaks kuivanud, seemnekuprad avanemata kuivetunud, seemnesaak näikse seega ikaldunud. Peened lehed puhmais on pesueht siberi võhumõõgale omased.
Ümbritsevale vaagi-jumika niidule annab tooni koltunud kõrrestik , milles sinab üksikuid suuri kellukaid. Veel haljaste võhumõõgapuhmaste naabriks on trüginud vaevased kadaka- ja türnpuukrässid.
Esialgu on leidmisrõõm suur. Mis tore eriline pilt: siberi võhumõõgad keset Sarve loodust. Alumine puhmas sinihelmikavälja servas on igati omal kohal, ent kas ülemine mitte liiga kuivas pole?
Siis aga hakkab kahtluseuss närima. Ikka väga aia naabruses kasvavad nad. Ja näed, seal on metsistunult ka aed-võhumõõku. KUI looduslik see siberi võhumõõga kasvukoht siiski on? Kas ei või olla kunagi ses taluaias sama “siberlast” kasvatatud? Hiiumaa harvad leiud võivad ju kõik kunagi aiataimedest pärineda? Mandril ja Saaremaal on teine lugu – seal on see liik lihtsalt liiga laialt levinud, et olla algselt aiast pärit.
Vaat sellised küsimused trügivad pähe seal aia taga võhumõõkade niidul. On nad siis n-ö päris looduslikud või mitte? Hakkaks nad end laiali külvama, siis…
Igatahes kaks siberi võhumõõga puhmast seal Sarve sinihelmikasoo kõrval kasvab. Ainsad Hiiumaa looduses? Nojah, kuidas võtta. Nõmba sookasepuisniidul kasvab neid ju ka. Lihtsalt viimaste puhul on sotid selged – sinna on nad istutatud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411