Reede, september 1, 2017
 

Reis Emajõe deltasse 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Ilus ja päikeseline oli see suvehommik seal Koosa jõe suudmes Peipsimere ääres. Kerge tuuleke, mesilase­sumin, tundmatute suleliste krääksatused. Luige­lilled niidulapil ilutsesid ja vesipajude kooruvad tüved punetasid.
Selle kõige kõrval tundus õige vastik sukelduda paksu märga rohtu, tihkesse pajupadrikusse. Kuid sinna me minema pidime. Miks küll? Aga sellepärast, et otsida emajuuri.

Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on Eestis aina haruldasemaks muutuv lill, kelle sügavtumesinised õiekellukad on meie flooras ainulaadsed. Veel eelmisel sajandil kasvas sinist emajuurt mitmel pool ida- ja lõunapoolses Eestis, isegi Pärnu lähistel olla olnud. Kuid nüüdseks on alles jäänud vaid käputäis leiupaiku, eeskätt Peipsi piirkonnas. Miks? Ju on peamine süü soo- ja luhaniitude võsastumises. Ehkki teisalt võiks küsida, et kuidas nad siis aastatuhandeid varem, enne vikatiga vehkivat inimest, meie mail hakkama said? Igatahes jätkub ka alles püsinud populatsioonides taimede arvukuse kiire langus. Vaja veel üle kaeda, enne kui hilja!
Üks jalgsi ligipääsetav koht on Koosa jõe ääres. Ligi kümne­konna aasta eest olid väidetavalt suured plaanid: raiuda sinise emajuure kasvupaikades võsa ja üle aasta hakata suurel pinnal niitma. Lootsin nüüd näha sinna suunduvaid traktorijälgi ja avarat lamminiitu, aga…
Esmalt oli padrik peagu läbimatu. Põikasime õõtsikust vasemale, siis veel natukese vasemale ja, tsiteerides klassikat – “Kurat, jälle seesama sara!” – olime ringiga oma laagriplatsile tagasi jõudnud.
Uuele katsele. Jälle paju­rägas küürutamist ja põiklemist, vesikõdu pritsis astumisel üles. Kaloss kadus mutta ja veidi läks aega selle otsimiseks.
Ees tuli lagedam ala,
Varnjast Praagasse suunduva elektriliini alune. See on üldse ainus koht, kus siin võsatõrjet tehakse. Uuesti sirguvas vitsastikus andsid tooni madalad kased (Betula humilis). See on põõsaliik, mis Hiiumaa looduses puudub.
Siinsamas algaski emajuure väidetav kasvuala – kohas, kus luhaniit mingil määral on veel säilinud. Liikusime edasi veel pikalt, ent taamal valdas kas metsapadrik soosõnajalgade, ubalehtede ja soovõhkadega või juba jõhvikaliseks kase­sooks minev ala või jõe pool roostunud ja pajuvõssa kasvav endine luhaniit.
Kui emajuurt loota näha, siis ainult seal eespool. Koperdasimegi sinna tagasi. Näed, isegi kaks kahkjaspunast sõrm­käppa õitses siin! Ja kollaseid ängelheinu. Tarnamätastikus haljendas soosõnajalgu. Ja veidraid pehmenahkjate lehtedega rammusaid kõrrelisi, kelle liik jäigi tuvastamata.
Kusagil ei paistnud plaanitud niitmiste jälgi, veel vähem võsavõttu. Ja ei kusagil ainsatki emajuurt. Nende õied pidanuks ju kaugele sinetama. Võib-olla on alles vaid mõni vegeteeriv vars kuskil? Või äkki polnud nad jaheda suve tõttu üldse õitsema hakanudki veel? Ega’s nad kõik siin ometi vahepealse mõne aastaga välja surnud? Või mine sa tea…
Sinist emajuurt me järgmisel päeval siiski nägime. Tartu botaanikaaias nimelt. Üht­ainsat taime. Jah, tõesti on sel aastal kõik hiline. Ehkki juuli keskpaik, ei paistnud taimel ainsamat õiepungagi. Kahju, et kogu see luhareis luhta läks ja kahju, et ainsamatki võimsalt sinavat emajuure õit ei näinud. Öeldakse, et mis sitasti, see uuesti. No ei. Jäägu sest Emajõe deltast üks omapärane suvemälestus. Uuesti sinna ragistama-lädistama küll ei viitsi minna. Püsigu siis pealegi mõni haruldane loodusilu kättesaamatu saladusena.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411