Reede, september 29, 2017
 

Brüssel – rindejoon keset Euroopat

Peep Lillemägi
Paarikümne aasta eest, Eestis tagantjärele ülbeteks ristitud 90ndate keskpaigas, mil esimest korda Brüsselis käisin, pani mind kõige enam imestama üks asi. Kui ülekäigurajal seisatades ulatusid varbad üle äärekivi sõiduteele, jäid autod seisma ka juhul, kui neile põles valgusfooris sõitmist lubav roheline tuli. Vabaks saanud Eestis tuli jalakäijal toona olla tähelepanelik ka rohelise tulega ning veenduda, et tosin aastat vana Ford Sierra või veel vanema kolmanda seeria BMW õnnelik omanik koplist pääsenud vasika kombel temast üle ei sõida.
Liiklus on Brüsselis vaikne ja jalakäijatega arvestav tänaseni. Mõndagi oli aga muutunud. Viimane kord olin seal enne Pariisis veresauna
korraldanud terroristide taga­ajamist ning plahvatusi lennujaamas ja metroos…
Radikaliseerumine või reform?
Brüsselis töötava kolleegi ja tema elukaaslasega vaidlesime reede õhtul veini ja Liibanoni restoranist tellitud ülimaitsva toidu juures pikalt selle üle, millega Euroopas viimase paari aasta jooksul terrorit külvanud kultuuride vastasseis lõppeda võiks.
Ise mitu aastat Lähis-Idas elanud härra pakkus välja, et islam vajaks reformi. Sellist, mille 500 aastat tagasi viis risti­usuga läbi Martin Luther. Ühisele arvamusele jõudmata arutlesime, kas ehk peaksid just Euroopa riigid ja Euroopas elavad islamiusulised sellise reformi algatajateks olema. Mekast see vaevalt alguse saab. Praegu on pigem mureks, et Euroopa mošeedes õpetavad Lähis-Idast saabunud mullad ja riiklik usu­vabadus ei luba kontrolli selle õpetuse üle pühakoja lävest kaugemale.
Sõdurid keset rahvamassi
Järgmisel hommikul oli Euroopa pealinna kohale jõudnud vananaistesuvi. Ilusa ilmaga laupäev tõi inimesed linna liikuma. Ent sisse­sõidud Rue Neuve inimestest pilgeni poetänavale olid blokeeritud betoonpaneelidega ja rahvamassi seas jalutasid täis­relvastuses sõdurid. Tundsin soovi minna kuhugi, kus rahvast oleks vähem.
Keskvaksali taga ja kuningliku raamatukogu kõrval peeti Euroopa meistrivõistlusi droonilennutamises. Hiiglaslikus võrkaias kihutasid mehhaanilised kiilid vingudes läbi täispuhutavate väravate. Taban end mõttelt, mis saaks kui… Hakkas natuke häbi ja natuke õudne ning ma ei mõtelnud lõpuni.
See, kes eelnevast jutust luges välja tumedates toonides hädaldamist ja hirmu, peaks prille puhastama ja uuesti lugema. Statistiliselt on võimalus mõnes Euroopa suurlinnas eluohustava terrorisündmuse keskmesse juhtuda kindlasti väiksem kui liiklusõnnetus sügistalvel Ääsmäe-Risti maanteelõigul autoga sõites. Kuid inimesed ei hooli statistikast. Uudised plahvatustest ja rahva sekka sõitvatest autodest jõuavad internetis hetkega igasse kodusse.
Kui tasakaalukaid lahendusi ei leita, vaimustavad valijaid üha enam nende ideed, kelle lahendused on lihtsad: “Piirid kinni! Näitame ust! Anname tuld!” Sarnaste lihtsate loosungite ellurakendamisel tuleb meie kõigi isikuvabadusel ennast koomale tõmmata. Ja kiusatus oma kodanike kaitse sildi all üha uusi samme astuda on Poola ja Ungari nn Vana Euroopaga põhjalikult tülli ajanud. Kui see tüli edasi paisub, võib meil Eestis tulla rohkem muret kui sajakonnast kvoodipõgenikust olekski.
2005. aasta kevadel juhtusin Brüsselisse aprilliõhtul, kui 27 aastat katoliiklasi juhtinud Johannes Paulus II surma järel oli valitud uus paavst Benedictus XVI Joseph Alois Ratzinger. Hämarduvas linnas olid tuhat aastat vana Püha Miikaeli katedraali trepid täis noori, kes lauldes rõõmustasid, et katoliiklastel on uus juht. Tänapäeval on religiooniga õigustatav kurjus Euroopas tõsiasi.
Varem tundmatu Molenbeeki linnaosa nime teatakse nüüdseks kõikjal. Käisin selle serval mõni aasta tagasi. Katmata peaga naisterahvaid ei liikunud, noortel meestel oli eelistatud riideesemeks kapuutsiga dressipluus. Õlle asemel pakuti einelauas teed. Otseselt ohustatuna end ei tundnud. Suurem hulk brüssellasi joob tänagi välikohvikutes õlut ja veini ning vahvlilõhn levib vanalinnas Pissivat poissi pildistavate turistide vahel üle maasvedelevate kiirtoidupakendite ja koerakakajunnide. Euroopa otsib võimalusi, kuidas korraga Lähis-Ida põgenikke aidata ja terroriohuga toime tulla.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411