Reede, august 11, 2017
 

Vareskold Kärdla lähistel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kollad on üks väga ürgne Maa taimerühm. Kui Karboni ajastul levisid üle maakera esimesed suured metsalaamad, siis olid seal ühed valdavamad kõrged koldpuud. Täna­päevased kollad on küll endiselt igihaljad, ent põhiliselt väiksed maapinna lähedale hoiduvad taimed.
Eestis leidub viis liiki koldasid, kes kõik on esindatud ka Hiiumaal. Kõige tavalisem on kattekold, kes loob okasmetsa all ulatuslikke kauneid aastaringselt rohetavaid kogumikke. Võrdlemisi sage on ka tumeroheliste väikeste puntidena kasvav ungrukold. Mõne leiukohaga on esindatud karukold. Väga haruldane on pisike sookold.

Vahepeal arvati saare loodusest kadunuks vareskold. Korra leiti teda Suuremõisa lähedalt (seda juba üle viiekümne aasta tagasi), hiljem sealt enam mitte. Ent nii kümnekonna aasta eest tuli teade vareskollast Kõpust Tõnupsi luidetelt. Käisin teda seal juhatuse järgi hiljem otsimas, ent paraku jäi leidmata. Nii kandsin endas jätkuvalt mälestust oma ainsast vareskollaga kohtumisest, mis jääb kahekümne aasta tagusesse aega. Seal Põlvamaal Valgejärve äärses luitemännikus igirohetasid ohtralt justkui maasse torgatud elupuuoksad. Vareskold on tõesti eriskummalise välimusega: roomavatest vartest tõusevad soomusjate lehtedega kaetud harulised püstised varred. Nagu oleks tegu noorukeste küpressiliste sugukonda kuuluvate okaspuualgetega, ent tegu on hoopis ürgse eostaimega.
Vareskollal on Hiiumaal aga teinegi kasvupaik, ehkki Eesti taimede levikuatlases pole teda Hiiumaale üldse märgitud. Aga olemas ta tegelikult on. Nimelt Kärdlast läänes, ühe mere poole suunduva metsatee ääres. Ühel tänavusel maihommikul põikasingi kevadisele õitepillerkaarile vahelduseks sinna, mitte iialgi õitsevate koldade jahile.
Esialgu muidugi õitest pääsu polnud. Kärdla kraavi­perved olid üksainus varsa­kapjade päikseline kuld, maantee­servas sinetas kannikesi. Astunud kõrvalteele, haljendas aga vastu suur lopsakas saluheinakogumik. Kuid siis sai valdavaks liivane nõmme-palumaa. Eriti karm on sinna kuhjatud liivatee. Nii karm, et kattekold selle pervel õige närb välja nägi. Kuid ei, too oli ju hoopis karukold! Esmakordne kohtumine selle kollaga mul Hiiumaal üldse. Taamal metsavilus vohasid võrdluseks kattekollad ja kahe liigi erinevus oli ilmselge. Kattekold on püstiste õieli lehekestega üpris kogukas taim, karukold seevastu kipub maa lähedal losutama ja lehekesed on tal lidus, mistõttu katsudes on õige mõnusa pehme moega teine.
Varsti jäi silma midagi täiesti iselaadset. Madalukesed kuni nelja tolli kõrgused soomusjate võrsetega lehtrid. Vareskold! Kaaslaseks karu­kolda, pohla, kanarbikku ja piipheina. Jah, tõepoolest, vareskold on täiesti olemas ka siinsamas Hiiumaal. Lõuna-Eestist mäletan vares­koldi küll justkui kogukamana. Ju on siin süüdi kasvukoht: teeperve pea puhas liivapinnas, avatus kõrvetavale lõunapäiksele, mis suvepõuas küllap pinnase krõbekuivaks muudab. Näed, seal, puhma varjus on üks vareskollaharu natukese kopsakam ja tumerohelist värvi.
Küllap on see vaid kuni kaheksa jala pikkune hõre kogumik alguse saanud ühestainsast ei tea kust ja kuidas siia jõudnud mikroskoopilisest eosest. Ja pidi see juhtuma vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Kollad on hirmus aeglase arenguga: eosest kulub täiskasvanud eoseid kandva taimeni kümmekond aastat. Edaspidi läheb lihtsamalt, sest kollad laiendavad oma kasvuala roomava juurduva varre abil. Iseäranis nobe on selles kattekold. Tollest kaheksa jala pikkusest (ühestainsast?) taimest veidi eemal leidsin veel ühe eraldi vareskolla. Edasi tuli natuke karukolda koos saluheinaga.
Muide, et asja keerulisemaks ajada, on Eestis tegelikult eristatud suisa kaks vareskollaliiki. Ja mis veel segasem: need andvat ka hübriidi. Too Kärdla lähiste kold näikse siiski vist metsvareskold olevat: roomav vars üsna maapinnal (nõmm­vareskollal sügavamal), püstised oksad pigem lehterjad ja võrsed alt nõgusad, pealt kumerad (nõmmvareskollal peaks olema tihedad püstised kimbukesed). Metsvareskold kasvavat suisa kuni üle jala (40 cm) kõrguseks. Kärdla lähiste vares­kold oma 3–4 tolliga (kuni 10 cm) näikse üsna äbarik. Teisalt on see liivatee perv hea konkurentsivaba koht. Metsaalune paks puhmarinne ei näi vareskollale eriti sobiv kasvupaik. Ja nii kügeleb ta sel päikselisel liivasel teeserval. Samas on see üsna ohustatud koht. Mis saab siis, kui kunagi peaks ette võetama tee põhjalik uuendamine?

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411