Reede, juuli 21, 2017
 

90 aastat postiagentuuri

erakogu
erakogu
22. juulil 1927. aastal avati Kassari mõisas asuvas seltsi­majas postiagentuur, mille nimeks sai “Kassari-Hiiumaal” ja esimeseks juhatajaks Priidu Elmi Kantsi talust. Sel ajal elas Kassaris ligemale 700 inimest, oli kaks kooli viie õpetajaga, kolm ühingut ja kaks kinnitusseltsi ning Aino ja Oskar Kallas veetsid siin oma kolmandat suve.
Enne seda saabus post Kassarisse üsnagi juhuslikult: kui kellelgi oli Käina asja, tõi too ära ka kogu Kassari posti. 1918. aasta suve lõpus algas Heltermaa ja Haapsalu vahel regulaarne laeva­ühendus, see asjaolu muutis posti saamise korrapärasemaks. Hilis­sügisel ja varakevadel võis ajuti ühendus mandriga küll mõneks päevaks katkeda, kuid ometi oli see kindlam viis posti saada.
Aino Kallas on 1925. aastal kirjutanud: “See on peaaegu võimatu minu jaoks töötada tõsiselt Londonis ja see väike saareke on ideaalne paik. Mul ei ole naabreid, välja arvatud üks vana daam, kellel on väike maja mitte kaugel minu asukohast. Postimees käib seal kolm korda nädalas ja ma jalutan väiksesse postimajja välja võtma oma kirju.”
Pärast seltsimaja põlengut 1928. aasta juunis viidi side­agentuur koolimajja, 1930. aasta oktoobris aga Anton Kibuse koju Kärneri majja. 1933. aastal koliti asutus Anton Kibuse venna Rudolf Kibuse Peetri-Mihkli tallu Esikülas. 1. juulil 1934 nimetati postiagentuur “Kassari-Hiiumaal” ümber lihtsalt Kassari posti­agentuuriks. 1935. aasta jaanipäeva paiku koliti taas, seekord Vahe majja, kus juhataja kohuseid hakkasid täitma Helena ja August Vahe. 1953. aasta sügisest asusid Vahe majja elama Magda ja
Meinhard Elmi, kes võtsid enda kanda ka sidetöö.
1. veebruaril 1958 asus Hiiumaa rajooni sidekontorile alluva Kassari sidejaoskonna­ ülemana oma kodu, Paja (Norgani) talu elutoas tööle Elna Norgan (Hülg). Peagi lisandus sidetööle hoiukassa, mis varem oli kolhoosi arvepidaja Ada Heilo, Võsa talust, käes. Hoiukassa kaudu maksti pensione, hoiustati raha ja võeti välja.
1966. aasta juulis koliti side­kontor Paja talust tühjaks jäänud koolimajja, mis praegu on muuseumimaja. Eesti taasiseseisvumise järel sai side tegutseda veel kaks aastat, siis lõpetas muuseum seniste ruumide kasutusõiguse ja järgmiseks kuueks aastaks sai postijagamise kohaks lähedal asuv Tamme talu. Seejärel töökoht koondati. Pärast poole­aastast pausi avas Eesti Post rahva tungival nõudmisel postipunkti Mõisa poes, seal löödi kirjale ka postitempel “KASSARI”. 1. novembril 2007 lõpetati sellegi postipunkti töö.
2013. aastast on Kassari muuseumimajas kasutusel suveniirtempel, millega küll marki kustutada ei saa, kuid mis ometi annab kirja saajale laias maailmas teada Kassari saare olemasolust.
Nüüd toovad meie saare rahvale kuus korda nädalas posti Ene Tammistu, Elli Rüütel ja Eda Järvroos. Elu on meil internetine: digilehed, meilile saabuvad arved jms. Ent on ka peresid, kus ikka veel loetakse paberajalehte. Kirja või tervituskaardi postkastist leidmine on hoopis imeline. Elu möödub väga ruttu ja hea on teada, et keegi on sinu peale mõelnud ning sidunud sõnad lauseteks, mida ei saa ühe vajutusega parandada ega kustutada. Tunda paberi soojust, aimata pooltoone ja tuttavat võõrast lõhna. See lummab.
Siin mõni näide sõnumitest, mis adressaadini jõudnud just posti teel. Postiteenust kasutasid nii Kassarist läinud, siia jäänud kui ka äsja saabunud inimesed. Aga lõpuks on ikka kõik ainult mälestuste mälestus, nagu ütleb Silvia Rannamaa oma kirjas. Need kirjad asuvad Paja (Norgani) ja Miku (Vahe) talus.

Merike Niimann,
Anu Hülg

August Norgan Leeni Norganile 13. XI 1911 (Ост. Даго, cт. Кейнисъ, Kassar).
Palju tervist soovin teile kõige perele. Mina olen praegu Peterporis ja tervis on käes. Kaks meie laeva meest uppus ära. Muud uuemad ei tea midagi. Jumalaga.
Sugulane August Norgan.

Aleksander Loomsmann (Loomets) Villem Hollmannile 5. XII 1913 (Кассаръ, чр. Кейнисъ, o. Даго) Haapsalus 4. dets.
Auustatud sõber!
Mina olen nüüd “военный” ja elan Haapsalus ja ei tea, millal siit ära saadetakse. Iga päev teeme “разъ, два, разъ, два”. Meid on üle kümne mehe, kes minuga ühes on. Kõik on ametimehed, aga kooliõpetajaid ei ole mitte nende seas.
Tervitades A. Loomsmann

Elna Norgan Silvia Rannamaale 27. VI 1960. Rannamaa kirjutas Tallinnas oma “Suvekirja Kassarist” (ilmus 1960. aasta augusti Loomingus) ja kogus selle tarvis materjali, ka Kassari postkontorist Elna Norganilt.

Muda, millega väetatakse põlde, kutsutakse mereadruks ja teda saab Sääre äärest. Veetakse sõnnikule lisaks. Olevat võrdne viimase väärtusega. Käina lahe muda tarvitatakse aga ravi otstarbeks. On juba kasutusel (umbes aasta). Kas siis ei olnud veel, kui teie siin olite? Arst Türi oli selle algataja ja asja ülesse võtja (oma valla mees – odratolgus). Nüüd ta on ära ja praegune arst, nimega Tasane, tohterdab sellega haigeid hiidlasi. Ravi andvat tulemusi, inimesed on järjekorras nagu vanasti suhkrusabas. (See pole küll mingi võrdlus, sest praegu on igasuguseid uuemaid sabasid!) Kui suur on selle muda väärtus, missugune koosseis, kes seda uurib – kõik see on mul segane. Küllap niisugused targad inimesed nagu need Vagased ja Tasased selle töö ära teevad, kuid kes see mulle seda nüüd ütleb. Aeg juba hiline ka. Võtan õige kätte ja ajan need targad küsimused kõik Koolitädile kaela. Ta ka justkui targem inimene.

Äide Peeter on elus ja terve. On sama nobe ja kiidab sama palju kui ennegi. Kolhoosiaiaga tal enam pistmist ei ole, kuid eks ta nõuga abiks ole. Tänavu tegid meil jänesed suurt kahju. Närisid mõnel pool, kus hooletud oldi, kolhoosiaias aga pooltel noortel õunapuudel koore maha. Peeter oli küll vihane ja kirus agronoomi ja brigadiiri, aga mis see enam aitas. Jänesed lõid tralli ja itsitasid oma lõhkiste mokkadega kindlasti pealekaubagi. Viga püüti küll hiljem sellega parandada, et seoti haigetele kohtadele savi ja sõnniku “kompressi” (ma ei tea, kuidas seda toimingut kutsutakse) ja terveks jäänud tüved kaeti kadakaokste ja lagunenud viljakottide ning paberiribadega. Kevadel õitsesid, küllap siis midagi ka peale tuleb. Peeter lubas küll head õuna-aastat.

Kino toimub endiselt kolhoosiklubis (5 korda kuus). Uuest aastast on see maja kolhoosi eelarvel ja kolhoosi hooldada. Praegu tehakse remonti. Juhataja on Hanikat. Kultuur-massiline töö on üldiselt soikunud. Vahete-vahel vestlused enne kino, harva ka muud. Hanikati vabanduseks olgu öeldud, et ta tervis ei ole just kõige paremas korras. Arvatavasti on see tõsi, sest muidu ei oleks ta haiglas jätnud jalga kaela taha panemata, missugune kuri kavatsus tal olnud, kui ta närvipõletikuga sees lamas. Nii ta löönudki kartma, et äkki ei saa omal jõul enam kätte ja hakka iga tühja asja pärast arsti tülitama.

Partorg, esimees ja rmtk. juhataja on endised. Esimeest ei saa laita, kuid kolhoosi raamatupidaja on eriti tubli. Rehnungivärk on tema käes nagu, noh ütleme – nagu Piibunina vesi selge ilmaga. Egas teda omal ajal asjatult saadetud nendesse kolhoosidesse, kus raamatupidamine sassis, korda looma. Lõpetas raamatupidamise kursused puha viitega, praegu õpib eksternina Saku Põllumajanduse Tehnikumis, NLKP liikmekandidaat, 3 lapse isa.

Lambad ja inimesed on Hanikatsil endised (st. inimesed ja lambad). Posti saavad Suuremõisa sidest, käivad sealt ise paadiga ära viimas koos Saarnaki laiu rahvaga. Ja arvata võib, et ega’s see neil graafiku põhjal toimu.

 

Silvia Rannamaa Elna Norganile 8. X 1964 (ЭССР, р-н Хийумаа, Kassari sideag.) Saadetud kirjanike loomemajast Gagrast.

Armas Elna. Kuidas teil seal Eestimaa Krimmis on? Ilmad soojad? Meil siin oli esimestel päevadel isegi liiga palav (jõudsime kohale 26-dal sept.) Läksime uuesti pruuniks ja käisime 4–5 korda päevas meres, kuna meri on otse üle tee. Nüüd aga kipub siinse kohta erakorraliselt jahedaks minema. Mitte meri. See on ikka 20 kraadi ringis, aga tuul läks põhja ja teeb kehva ilma. Ehk pöörab.

Tuhat tervist Silvilt ja Haraldilt.

 

Liisa Loomets Elna Hülgile (Haapsalus, 3. märtsil 1972. a.)

Tervist, Elna! Minu abikaasa ja muidugi ka minu poolt palju, palju tänu selle eest, et teda 80. sünnipäeval nii ilusasti meeles pidasite! See lillekorv oli nii kena. Meie naaber Harald Järv tegi sünnipäevalapsest ka pildi. Panen kirja sisse 2 pilti. Ühe palun võtta endale ja teine edasi anda Ervinile. Nüüd tuleb ju koolivaheaeg, siis saate kindlasti kokku.

Kuidas muidu elu läheb? Meie elame tasapisi pensionäri elu. Lapsed on mõlemad pesast välja lennanud. Uudo töötab Tallinnas “Eesti Projektis” ja Vello “Kommunaalprojektis”. Mõlemad on poissmehed. 1. septembrist s.a. alates on Vello Tallinnas.Varem töötas ta Kallastel, oli seal Linnakutsekoolis Nr. 5 õppejõuks. Jah – ajaratas aina veereb ja käib ringi. Ammuks see oli, kui elasime Kassaris. Nüüd aga oleme kanna kinnitand Haapsalu.

Abikaasa tervisel ei ole praegu ka väga viga.Ta ei kuule just hästi ja kirjutada on ka kaunis raske, sest käsi väriseb.

Kui suvel elu ja tervist on, siis võibolla et võtan ette ühe Hiiumaale sõidu.Tahaksin kindlasti ka Kassari tulla. Loodan, et siis näeme.

Soovin head naistepäeva, tugevat tervist ja kõike, kõike head!

L. Loomets

 

Silvia Rannamaa Elna Hülgile (Tallinnas, 8. jaanuaril 78. a.)

Ja ongi Panso Volli juba minevik. Lähiminevik küll, aga tagasipöördumatu. [---] See oli tegelikult suur, hiilgav lavastus. Mure ja leina lavastus. Ainult lavastajaks polnud enam ta ise. Kõik oli valitud parim ja tema kohane. Mikiver [---] pidas väga hea kõne ja ka temale tulid pisarad silma. See oli vapustav, kui ta seda katkendit Panso surmaeelsest kirjast luges ja kui ta oma armastust avaldas …

Kadakad olid pandud spaleeri kirstu kõrvale. Kõige vaiksem ja kaunim auvalve, mis tema jaoks olla sai. Ja seegi oli kaunis, et peaaegu kõik sõnaline osa oli seotud Tammsaare ning Vargamäega, sest just Tammsaarest ja Vargamäest ning vargamäelastest on ju Panso oma paremad tööd teinud.

Ja ongi jälle varsti kõik ainult mälestuste mälestus … Ei tea, kuidagiviisi olen minagi vist Pansot alati armastanud. Nii kummaline ja eriline inimene, kui ta mõnikord olla võiski. Viimasel ajal oli mul temaga kokkupuutumisel ikka tunne, et ta on tegelikult suur üksiklane. Et kõik see nali ja kõva häälega naermine ja mõnikord isegi peotola tegemine on rohkem väline ja et tegelikult oleks ta ümber nagu mingi tühi ring tekkinud. Eks see oli ju viimastel aastatel olemas. Mida suuremaks inimene saab, seda rohkem tekib kadetsejaid, ja seda hõredamaks jääb armastajate ring. Eriti ta haigusest peale oli temast mõnigi kord väga kahju, kui ta veel ringi liikus nagu suur vari või õigem nagu Suure Varju varjus…

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411