Teisipäev, juuni 27, 2017
 

Vrageri pere külastas kirjaniku kodusaart

Tõnu Otsason
16. juunil käisid Hiiu saarel tuntud hiidlasest kirjamehe Elmar Hugo Vrageri (1916–1998) järeltulijad.
Külalisteks olid Vrageri poeg Peter Jaan koos laste Julia ja Jakobiga ning tütar Hanna Luule koos laste Oscari, Isabelle, Zacki ja Victoriga.
Palade kooli raamatu­kogus tegi neile meeleoluka ettekande Elmar Vrageri loomingust kooli kauaaegne ja auväärne kirjandusõpetaja Aare Ristmägi.
Ta jagas toredaid selgitusi ka hiiu keele ja hiiu meele kohta ning rääkis, mida tehakse tänapäeval, et need ikka alles püsiksid. Ristmägi meenutas
Vrageri tööde kasutamist kirjandustundides, tutvustas luule- ja nalja­võistlusi, aga ka mitmeid uusi raamatuid nagu “Hiiu sõnaraamat”, “Tundmatu Vrager/Ma tule kuju” ja teisi.
Ta avas ka tagamaid, miks enne 1940. aastat välja antud trükisõna praegusel ajal nii harva käes hoida saab.
Väga paljud hiidlased ja Hiiumaa sõbrad teavad Vrageri luuletust “Hiidlaste loul”:
“Hitu aa hiidlane, kis püüab rikut,/ kulda äi sisalda Hiiumaa muld!// Poegadel jämut ja tütardel pitkut,/ see meite höbe ja teemänt ja kuld!” Aare Ristmägi aga ütles välja oma arvamuse, et hiiu keelt võib muidugi õppida, aga rääkida oskavad seda ikka vaid need, kes sellega sündinud.
Tõnu Otsason Palade külaseltsist andis ülevaate Vrageriga seotud töödest ja tegemistest nii kodukandis kui kogu saarel. Ta kõneles Vrageri kui loomeisiku tähendusest hiidlaste koostöö kujundamisel nii meie maal kui üle ilma.
Muuhulgas tõi ta esile kirjaniku väga suure kirja­vahetuse, nentides, et telefoni­­kõned ja meilid teevad küll meie elu lihtsamaks ja suhtlemise võrratult kiiremaks, aga kui palju sest jälgi järele jääb – see on hoopis iseasi…
Mõlemale esitati hulganisti küsimusi siinmail 28 aastat elanud Vrageri kohta, aga ka saareelu ja inimeste kohta üldisemalt. Siirast huvi tunti ka Eestimaa elu-olu ja inimeste kohta.
Loomingu allikad
Koos mõlgutati mõtteid, mis on see, mis Vrageri loomingu nii sügavaks ja tundeküllaseks kujundas. Üheks võimalikuks loomingulisuse allikaks võis olla see, et tema mõlemad vanemad kirjutasid kunagi luuletusi ja kinkisid oma esiklapsele selle ande ellu kaasa.
Ema Mariega oli väikesel Elmaril eriline side – suur kaotusevalu ja lõpmatu igatsus varalahkunud ema järele kangastus hellades luule­ridades ja saatis poega läbi elu. Luuletuses “Ema haual” (1936) kirjutab Vrager: “Siin lume all magab süda hää/ Ta anded ja vara on laste käes. ….// Muld hellasti katku sind emarind/ Mul kallis ja püha on vaikne pind/ Kus uinud sa õndsamat rahuööd/ Ma lähen ja jätkan su elutööd.”
Ka 1944. aasta lahkumine armsast kodupaigast, kallitest inimestest, väljakujunenud sotsiaalsest võrgustikust ja paljudest sidemetest kujundas noore kirjaniku hingeelu ja eluradade valikuid.
Tõnu Otsason võrdles Vrageri loomingut liivateraga, mis mäed liikuma pannud. Vrager ühendas paljudes maades hiiu keele ja meele kandjaid, tal oli imetlus­väärselt suur kirjavahetus ja koostöövõrgustik. Muu hulgas aitasid Elmar Vrager ja tema sõbrad Elmar Tampõld, Ants Elken jt kaasa, et loodi Kanada hiidlaste selts, Toronto Eesti maja, Tartu kolledž ja palju palju muud. Nende tööd, tegevused ja energia olid toeks nii võõrsile sattunud hiidlastele kui ka teistele eestlastele, aidates kokku hoida ja eluga edasi minna.
Elmar Vrageri juubeleid on kodusaarel pidulikult tähistatud, tema mõju on alles nii hiidlaste argi- kui pidupäevades, muuhulgas ka näiteks Hiiumaa laulupäevadel ja hiiu nalja festivalidel. Otsason rõhutas, et ka seekordse kohtumise taga on kaudselt Elmari Vrageri töö, mõte ja meel.
Muuseumis ja kirikus
Mõningaid Vrageri kirju said pereliikmed näha Hiiumaa muuseumi Pikas majas. Pere­konna poolt on Hiiumaa muuseumile annetatud muuhulgas ka kirjanikku pikki aastaid teeninud, tema jaoks ülioluline töövahend – kirjutusmasin. Vrageri pereliikmetele kingiti Hiiumaa muinsuskaitse seltsi ja MTÜ Hiiu Öko ühisväljaanne “Tundmatu Vrager/ Ma tule kuju” – lapsed ja lapselapsed olid selle kingi üle väga üllatunud ja tänulikud.
EELK Kärdla koguduse õpetaja Hüllo-Kristjan Simson pidas Elmar Vrageri mälestuseks tundeküllase teenistuse Kärdla kirikus. Simson ütles, et Kärdla kirik oli Vrageri kodukirik, kus ta oli koguduse aktiivne liige ja lõi kaasa kiriku noortetöö edendamises. Jaanipäeva­nädalal saab 85 aastat päevast, mil toona 16aastane nooruk siin leeritunnistuse sai.
Simson toonitas, et ei ole halba ilma heata. Tema arvates oli just koduigatsus see, mis pani Vrageri tegema oma elutööd Hiiumaa ajaloo ja suulise pärimuse kogumisel ning kirjapanemisel.
Kui Vikipeedia nimetab Elmar Vragerit Eesti luuletajaks, ajakirjanikuks ja peda­googiks, siis Simson ütles, et tema meelest on loetelust välja jäetud üks väga oluline tahk tema elutööst – lisaks on Vrager ka ajaloolane ja pärimuse koguja.
“Elmar Vragerit võime nimetada ka kirikuloolaseks, sest ta üllitas kirikuloolisi uurimusi väliseesti kirikuväljaandes Eesti Kirik,” ütles Simson. “Kõik need lood ja pärimused, mida me praegu teame näiteks sellesama Kärdla kiriku ja selle ehitamise kohta, pärinevad ju enamuses tema sulest. Suuline pärimus kaob ja teiseneb aja jooksul. Kirjapanduna aga jääb püsima. Selle eest sulle, Elmar, suur tänu Kärdla koguduse poolt.”
Vrager kogus ja pani kirja koguduste ja kirikute ajalugu ka mujalt. Nii on ta kirjutanud põhjalikke ülevaateid Saaremaa ja Mandri-Eesti kirikutestki. Kuidas ta Rootsis elades kogu selle materjali kätte sai, tekitab tõsist imetlust.
Simson lõpetas oma meenutuse ja järelehüüde Elmar Vrageri enda poolt Kärdla kirikule pühendatud luuletuse “Kodukirikule” sõnadega, mis algavad nii: “Ei sinusse küll meie enam mahu,/ kui tuleksid kõik saja aasta eest…
Kirikukellade helina saatel austasid kohalolnud leinaseisakuga mälestust Elmar Vragerist.
Väga liigutav oli Laine Mägi sõnavõtt ja tema ettekantud Vrageri kolmesalmiline luuletus “Ma lehe kuju”: “Ma lehe täna mõtes kuju/ Ja vaada, mis seal tehta veel…”.
Kohalviibijaid üllatas ka Lembit Saueri mõtisklus Elmar Vragerist teemal – läbi aegade Hiiumaale ja hiidlastele olulised loomeinimesed, –
kellest ta Vrageri kõige kõrgemasse ritta seadnud.
Silvi Õunap oli üks koos­viibimisel osalejatest, ta võttis külalised veidi hiljem vastu oma kodus ja tutvustas neile aastatega valminud
loodusmaterjalidest loometöid, rääkis mõnede saamislugu ja laulis kaunil häälel omaloodud laule. Kunstniku siiras ja vahetu suhtlemine tuli südamest ja läks südametesse…
Tõnu Otsason on koos kohalikes seltsides tegutsevate mõttekaaslastega korrastanud Elmar Vrageri armastatud ema Marie ja väikevenna Hans Eugeni kalmud.
Paladel Lõpe pargis on silmi, südant ja kõrvu rõõmustamas Hiiumaa esi­luuletaja mälestuseks kaunis mälestus­märk Hiiu kannel.
Elmisel korral käisid pereliikmed isa ja vanaisa Elmar Vrageri noorusmail 1998. aasta suvel. Toona siit kaasa viidud pilte ja muljeid jõuti veel jagada isaga, kelle tugev elutahe rauges sama aasta sügisel.
Pereliikmed olid väga liigutatud ja tänulikud kõigile, kes nende Hiiumaa reisi sedavõrd mälestusväärseks kujundasid. Ilusti ütles lapse­laps Jakob: “Mida rohkem ma vanaisa Elmarist kuulen, seda rohkem ma temast teada tahan!”

Lea Vaher Lundin
atesteeritud Hiiumaa giid ja tõlk, kes külalisi saatis

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411