Teisipäev, juuni 13, 2017
 

Kõpu mägede salutaimed

Tapio Vares
Tegelikult on see parasjagu veider, kui taigailmelised näivad Kõpu metsad. See Hiiumaa kõige mahedama kliimaga maanurk peaks suuresti sootuks teist­sugust rüüd kandma. Saati kui laialehistele puudele meelepäraseid lubjaseid nõlvu küllalt jagub. Kuid valdavad ikka üha kuusikud-männikud, niiskematel aladel sanglepad.
Kui mujal Hiiumaal leiab looduslikke pärnatukkasid või suisa künnapuu osalusega salusid, väga palju on okasmetsadesse siginenud tamme järelkasvu (kas märk kliima soojenemisest?), siis Kõpus mitte midagi sellist ei näe. Ainsa laialehelisena on peale hakanud tungima vaher – seda tänu külades kasvavatele seemet tootvatele puudele.
Ometi vohasid muiste Kõpus laialehised metsad. Nende täielikus kadumises ei saa ainult kliimamuutusi süüdistada. Ju viimase põntsu pani inimene. Et aga laialehiste puude häving nii täielik oli…
Kuid okasmetsade varjus meenutavad kunagisi sootuks teistsuguseid aegu mitmed jäänuklikud taimeliigid. Tähele­panuväärsemad on jugapuu ja luuderohi, kevadeti pakuvad rikkalikku pilti erinevad rohttaimed. Üks parim ala viimaste jahtimiseks on Kõpu n-ö Keskmäestiku nõlvad.
Sel mai keskpaiga päeval olen alustuseks Kaplimäel. Kohe jäävad silma kitsaste õieli hoidvate lehtedega mets-tähtheinad. Too mandril tavaline nelgiliste sugukonna liik kasvab Hiiumaal miskipärast pea ainult Kõpus ja Tahkunas. Teine mandril tavaline taim, salu-tähthein, puudub Hiiumaal aga sootuks, välja arvatud üks leiukoht kusagil siin­samas. Muidugi jääb minul ta täna leidmata. See-eest kohtan Kaplimäe põhja- ja idanõlval massiliselt laiutavat muskuslille. Mujal Hiiumaal teda vist nii ohtra katvusega kusagil ei kasvagi. Kaplimägi ise moodustab vägeva üles küünitava koonuse, kujult justkui vulkaan. Suhteline kõrgus oma 40 m.
Siit lääne poole kulgeb üle kümnemeetrine astang, kujunenud seitsme tuhande aasta eest mere murrutuse käigus. Seda astanguosa siin nimetatakse Laiaru mäeks. Olin kujutlenud, et sellel põhja­nõlval on õige hämar, ent eksisin. Suur osa kuuski on pikali räntsatanud ja tükati valitseb päikseküllane sarapik, sekka kuuske-mändi-­kaske. Ja näe imet: kolm pärna seal järsakul on ka! Justkui viimane mälestis kunagistest laialehistest metsadest. Ja see on ka kõik, rohkem midagi taolist ma enam ei trehva.
Eks pilk ole pigem rohkem maapinnas kinni ka. Sest siin vohab igasugu huvitavaid rohttaimi. Esmalt tundub kummaline ülaste vähesus. Kui mujal Hiiumaal valitsevad pigem paksud võsaülaste polstrid, siis siin nad miskipärast vohada ei taha ja nii jagub palju ruumi teistele. Näiteks mets-tähtheinad on siin vägagi kodus, jäädes üha aina ette. Muidugi ei saa läbi Hiiumaa saludele nii omaste hammasjuurte ja püsik-selja­rohtudeta. On sini­lillede õiesilmi, salu­heina, mets-sea­herneid, püstiseid salu-siumarja lehti, tükati puntras lillatavat käopäkka. On taas natukese muskuslilli ning ikka jälle õitsvaid näsiniineoksi. Mõne nädala pärast laiutavad siin kõikjal naistesõnajalgade ja maarja­sõnajalgade lehtrid. Ja maad katab siis tähe­mustriline lõhnava varjulille vaip. Näed, jah, ongi varjulilled siin mitmel pool tärkamas. Lõhnav varjulill (lõhnav madar) on Eestis õige hajusalt levinud salutaim, Hiiumaal peamiselt vaid Kõpus ja Tahkunas. Mujal Euroopas armastatakse teda kumariini lõhna tõttu lisada jookidele, sobivat ka näiteks moosile ja jäätisele hõrgutava lõhna andjaks. Samas varjulillega liialdada ei tasu, võivat iiveldama ja pea valutama ajada. Eestlased seda taime vist eriti kasutanud pole. Siiski mandril teati teda muuseas piibuheinana – andnud teine tubaka hulgas hea lõhna või tubaka puudumisel popsiti suisa paljast piibuheina.
Tükati takerdun samblaste rontide rägasse, mets võtab õige ürgse ilme. Tuleb samblane kivilasu, kivi-imarad turjadel. Siis aga paljastub valev lubjaklibu. Ja ikka aina varju­lille, seahernest, käopäkka, hammasjuurt…
Kui järsakust üles ronin ja üle mägede selgroo lõuna poole sammun, jätkub Linnaru mets õige saluilmelisena. Kuuskede-mändide all levib sinilillede ja saluheintega magesõstra-kuslapuu sarapik. Hammasjuuri oma sulgjate lehtedega leidub siingi. Ent lõunanõlvale jõudes saab valdavaks liigivaene männik. Justkui oleks kusagil Vahe­mere piirkonnas, kus samamoodi mägede põhjaküljed lopsakad, ent lõunapoolmikud krõbekuivad ja kidurama taimkattega. Kõpu salutaimerikkamad alad asuvad tõesti enamasti mägede põhja­nõlvul. Miks?

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411