Teisipäev, juuni 20, 2017
 

Hiiu Leht – palju aastaid!

erakogu
Töötasin 2012. aastal Hiiu Lehes poole kohaga reporterina ning poole kohaga korrektorina küll üsna lühikest aega, vähem kui aasta, kuid mälestused sellest ajast on siiski eredad ja meenutamist väärt.
Alustasin tööd ilma igasuguste kogemusteta. Abiks oli vaid see, et mulle väga meeldis kirjutada. Sellest olenemata võttis Hiiu Lehe pere mind koheselt omaks. Peatoimetaja Harda jagas lahkelt teadmisi ajakirjandusest ja meediast. Annika ja Irina hoidsid oma sooja ja südamliku olemisega toimetuse õhkkonna õdusa. Heljal oli tavaliselt nii mitu lugu käsil, et jõudis vaid korraks toimetusest läbi hüpata, kui jälle kuhugi intervjuud võtma sööstis. Jaanus hiilis mööda koridori toimetusse nii vaikselt, et mitte keegi tema tulekut kunagi ei kuulnud. Kui ta aga oma naljadega alustas, siis ei saanud me naeru pidama enne, kui pisarad silmist jooksid. Tol ajal töötas toimetuses andekas kujundaja
Andres, kelle abiga valmis leht ka siis, kui tundus, et lood kuidagi lehekülgedele ära ei mahu. Ja muidugi Tapio! Kui hommikuti toimetusse jõudsin ja koridorist vaikset toksimist kuulsin, siis juba teadsin, et Tapio istub vaikselt arvuti taga ja kirjutab midagi põnevat oma aias olevatest taimedest või neist, mida kusagil reisil kohanud.
Eredamatest mälestustest on meeles, kuidas oma esimest pikka intervjuud tegin. Diktofonile sai lindistatud kolm tundi pikk lugu. Järgmisel päeval plaanisin seda kirjutama hakata, kuid vajutasin kogemata diktofoni vale nuppu ja kogu salvestis oligi läinud. Sel hetkel jättis küll süda mõned löögid vahele. Üritasime teksti taastada, kuid tulutult. Nii tuligi mul kogu lugu mälu järgi üles ehitada ning endalegi üllatuseks sain sellega üsna edukalt hakkama.
Apsudest ei lähe mul kunagi meelest, kui kirjutasin tuulepargist ning ajasin segamini Käina vallavanema Omar Jõpiselja Aare-Villu Katteliga Hiiu maavalitsusest. Tol ajal olid hiljuti Hiiumaale kolinuna mõlemad mulle võõrad. Kuidas see valearusaam tekkis, ei suuda enam meenutadagi, kuid loomulikult tuli sellest paksu pahandust. Õnneks võtsid mõlemad minu vabandused vastu ja tänasel päeval tunneksin mõlemad juba kaugelt ära.
Reporterina oli mul võimalus palju ringi käia ja reisida. Teemad, millest kirjutasin, olid väga erinevad, alates perelugudest lõpetades jahinduse ja metskonnaga. Kord külastasime grupi eestlastega Brüsselis Euroopa Parlamenti. Palusin ühelt noormehelt, et ta minust ja suursaadik Tunne Kelamist pilti teeks. Pakkusin talle selleks oma kaamerat, ent ta vastas lahkelt, et pildistab enda omaga. Hiljem, kui toimetuses lugu kirjutama hakkasin, võtsin noormehega ühendust ning palusin tal tehtud fotod oma meilile saata. Vastuseks sain aga, et noormees töötab konkureerivas ajalehes ning ei edasta enda tehtud fotosid meie lehte üles panemiseks. Olin taas ühe õppetunni võrra targem.
Kogu kogemustepagasit, mida see lühike, ent värvikas aeg Hiiu Lehes andis, on raske sõnadesse panna. Hiiu Lehe toimetuses oli tore just seetõttu, et inimesed minu ümber olid eelkõige inimlikud. Reporterina töötamine andis juurde enesekindlust, julgust ja pealehakkamist. Sain tutvuda paljude huvitavate inimestega, osadega neist hoiame siiani ühendust. Minu töö oli väga mitmekesine ja ükski päev ei olnud eelnevaga sarnane. Vahel käisime koos pikal lõunal, vahel oli jälle nii kiire, et ei jõudnud toimetuses kohvigi juua. Tihti osalesin üritustel, mis toimusid nädala­vahetustel ja vahel harva tuli ette ka pühapäevaseid tööpäevi, kuid kõige selle juures ei tundnud ma kunagi igavust või üksluisust.
Soovin Hiiu Lehele veel sama­palju edukaid aastaid!

Heleri Haasma
Hiiu Lehe ajakirjanik 2012

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411