Teisipäev, juuni 20, 2017
 

Hiiu Lehest ning elu tõusudest-mõõnadest

Kadi Kiiver
Hiiu Leht sündis noores ja vabas Eestis, ta on korjanud ja jaganud Hiiumaaga seotud inimeste elukogemusi juba 20 aastat.
Neid paarikümmet päikeseringi iseloomustab omakorda muutumine, kasvamine nädala­lehest kaks korda nädalas ilmuvaks, seejärel ainsaks maakonnaleheks.
Teisenenud on taust, vahetunud on inimesed, täpsustunud eesmärgid. Meie Eestigi pole hiljem enam see olnud, mis ta oli siis – igasuguste liitumistega on kaasnenud omamoodi stagnatsioon. Ka kõiguvad kahtlused suure Liidu projektipõhise elu jätkusuutlikkuse üle aina suurema amplituudiga.
Talupojamõistuse säilitanud inimesed rõhuvad vajadusele seista püsiväärtuste eest, jätta ennast, oma maa ja traditsioonid maha ärimata. Kirjanik Valdur Mikita on kirjutanud: “See, mis praegu Eestis toimub, on kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahva­rõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vana­pärane ja unikaalne. See ajab hinge täis ja tekitab paljudes raevu. Nendele inimestele tuleb anda Hääl.” (Postimees 25.2.2017)
Setu rahvarõiva asemel võime ükskõik, millise teise kihel­konna riideid selga ajades ikkagi kaotajaks jääda, kui me oma võõrandunud riigis iseendi eest seista ei suuda.
Usun, et just väiksed, targasti toimetatud väljaanded, nagu seda on sõltumatud maakonnalehed (sh meie Hiiu Leht), kõnetavad tuulte tallermaale sattunud paikseid, kodupaigalembeseid inimesi neile kõige arusaadavamas keeles.
Maakonnaleht kajastab ja ka kujundab oma piirkonna nägu. Hiiu Leht pakub jätkuvalt posi­tiivsust ja otsib lahendus­võimalusi vastakaid seisukohti tekitanud olu­kordades.
Ikka leidub seal lugemist ka eemalseisjaile, kes loevad seda Hiiumaast väljaspool, aga südames Hiiumaal ja -maaga kaasa elades.
Tapio ajatutest looduse­lugudest ja ka Juss Kirss­manni pajatustest saaks ühe uhke Hiiumaa-hõnguse raamatu.
Argielu kitsaskohti vaagivad või uudiseid jälitavad reporterid ja toimetaja on seda enam lugeja igapäevast tänumeelt väärt.
Hiiu Lehest paistab välja nii edasiviiv uudishimu kui lugeja­sõbralikkus ja traditsioonidest lugupidamine. Avaldan sügavat austust selle väikese, aga sisuka lehe kokkupanijatele! Väike saab tõepoolest olla oma vaimult suur, kui kasutada Jakob Hurda väljendust. Lehetöölise tööpäev ei lõpe kunagi kell viis ja nädalavahetustelgi saadavad neid ikka töömõtted. Et siin vastu pidada, peab see töö pakkuma huvi ja eneseteostust.
Päev-päevalt süveneb selles turumajanduse pöörases maailmas küsimus, mis niisugusest nišiajakirjandusest edasi saab, kui maakonnad kaotatakse ja sundliitmistega tekitatud suurvallad tõmblevad enne uue töörutiini leidmist. Järskudel ülemineku­aegadel vajavad just küladesse-väikelinnadesse või lihtsalt mere taha allesjäänud inimesed tuge ja meie-tunnet, mida omakandi leht vähemalt teataval määral pakkuda suudab.
Eraäri jaoks on lugejaskonda muidugi vähe isegi suuremates maakondades, mistõttu näen ohtu, et praegused maakonnalehed hakkavad üha enam kolima internetiavarustesse. Seal on juba ees igasuguseid kogukondi, kellel rohkem või vähem toimetatud koduleht olemas, sinna on üha enam kolimas ka reklaam. Kas aga ühe kindla kogukonna koondamine veebikeskkonda nii hästi õnnestub kui füüsilise ajalehe ümber, ei oska ennustada. Veebipõhised väljaanded igatsevad siin-seal just endist, päris ajalehte.
Hiiu Leht sündis hiidlaste ja saarlaste koostöös ning küllap on õigus neil, kes näevad koostöös kui sellises pea ainsat edasikestmise garantiid. Koostöös tuleb tunnustada iga pisemagi piirkonna, küla, ka talu õigust olla iseenda moodi, mitte matkida (monopolide) moetrende – olgu majanduses või pelgalt riietuses. Igal perel on oma maalapil peremehe õigus, inimeseks olemise õigus.
Kuid me oleme kõik oma­vahel seotud ja peame veidi arvestama ka naabri heaoluga. Nii ei tohiks manipulatsioonid rahalise kasu nimel põlisrahvaid pimestada – ikka tuleb enne vaadata, mille arvelt keegi teenida tahab, kas see on jätkusuutlik “projekt” või lüüakse taaskord kellelgi jalad alt mingi “üleüldise” kasu nimel.
Veel üks lõiguke juba tsiteeritud Mikita loost: “Hajaasustus on läänemeresoome kultuuri alustala. Tegelikult peaks just see kuuluma UNESCO kultuuripärandisse. Üks vana talukoht on läänemeresoome mõtteviisi viimane kants, ükskõik, kas tahame sellesse uskuda või mitte.”
Eesti küla üheks uuesti­sünni ajaks on majandus­teaduste doktor Jaan Leetsar nimetanud aastaid 1935–1940 ja just praegu peaks tema arvates riiklikul tasemel tegelema peretalude loomise või taaselustamisega. Iseotsustus­võime tuleb tagasi saada, see peaks olema kõigi seaduste või otsuste kriteeriumiks (vt J. Leetsar. Uus maaelu ja -majanduse poliitika. Ilmus portaalis uueduudised.ee alates 8.3.2017).
Soovin Hiiu Lehe tegijatele ja kõikidele lugejatele palju julgust, tahet ja usku oma saare hoidmiseks ja Hiiu maaelu edasikestmiseks! Palju õnne, armas Hiiu Leht!

Anu Pallas
üks alustajaist ja
praegustest lugejatest

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411