Reede, mai 12, 2017
 

Miks nõnda?

Lugesin viimasest Hiiu Lehest Ave kirjutist “Hiiu luule raamatu” kohta.
Seal kirjas, kuis koostaja Tiiu istub truult kunstisaali nurgas ja parandab marker peos vastsesse raamatusse sattunud vigu. Mõtlesin, et hakkan talle abimeheks ja nimetan ka mõne möödalasu. Vaevalt koostaja Tiiu isepäi – ja ka toimetajate Aivari ning Hannaga mestis – kõigile apsudele jälile saab. Sest, käsi südamele, raamat on vigu täis nagu koer kirpe.
Hellitan lootust, et vähemasti silmnähtavad hooletus- ja hoolimatusevead on tegijail siiski juba tallel. Näiteks see seletamatu joru Viiu Härmi ühe luuletuse kolmandas reas. Ja ehk on  märgatud ka, et Jaanus Kõrvi raamatu nimeks öeldakse kord “Küla Karla värsivihud”, siis jälle “Küla Kaarli värsivihud”. Loodan, et on kätte saadud ka lihtlabased trükikuradid, näiteks Arnold Kiili luuletuse “Mardi trummil” eelviimaselt realt ja mujalt. Iseasi muidugi, et mis nende teadmistega nüüd takkajärgi peale hakata.
Minu kui kirjandusloolase närvid keerasid aga krussi sedasorti möödapanekud, mis luuletaja sõnaloomet või poeetikat moonutavad. Näiteks Villem
Ridala tsiteeritud luule­ridades. Loetlen mõningad: Ridalal oli “võlv”, siinses raamatus “võiv”, Ridalal “voore”, siin “voere”, Ridalal “nägis”, siin “nagis”, Ridalal oli “kasin tundus nende kõne”, siin on aga “kasin tundud nende kõne”. Asta Willmanni murde­luuletuses on algselt “Et eere peelt sap´ kukund vede!” , nüüdses kogumikus aga “Et veere peelt…” jne jne.
Luulekauge lugeja võib ju käegalöövalt arvata, et suurt vahet pole, kuid luuletus on tundlik ja täpne, autori poolt lõpuni viimistletud sõnakooslus, kus kõrvaline käsi ei tohi komagi muuta. Pealegi, Willmanni murdevärssi see “veere” ei sobi kuidagi, sest hiiu keeles tähendab veere käänist, värvlit ja sellega pole luuletusel pistmist.
Willmanni tekstidesse on siirdatud veel mitmeid omavolitsemisi: algtekstis oli “Sii meite maa…”, nüüdses raamatus “Se meite maa…”, Willmannil “tehja”, hiiu luule raamatus “tehjä”, Willmanni arhailise “kuski” asemel on nüüd kirjakeelne “kuskil”.
Mitmed väiketähed on asendatud suurtega. Arnold Kiili Röösna mets on muudetud Rõõsnaks. (Hahaha!) Vildakusi on Martin Lipu luuletuses “Hiidlased”, Helgi Mulleri “Meistris” jm.
Kai Aareleiul oli algselt kenalt kujundlik “silmapiiril ainult silmapiir”, nüüdses kogumikus on sest saanud “silmapiir ainult silmapiir” ja värsi metafooriline võlu on haihtunud.
Vägivallatsetud on päris mitmete luuletuste graafika kallal. Helgi Kauberi “Hiiumaas” on kaks salmi üheks keevitatud, sama on tehtud Mats Traadi “Hiiu traktoristis”. Arnold Kiili luuletuses “Mardi trummil” on aga vastuoksa – kaheksarealine salm sai lõhestatud kaheks nelikuks. Eeda Koogi soneti “Hiiu rannal” range vormigraafika on mingite edevate eendumistega laiali lõhutud.
Raamatu vildakustega annaks siinkohal ju jõudsalt jätkata, aga jutt muutub juba üksluiseks. Tunnistan ka, et ega ma pole püüdnud pühenduda sihikindlale teksti­analüüsile. Rääkisin silmahakanust. Iseenda luuletusi ei ole tihanudki kiigata. Mine tea, mis.
Meelde jäi mõnigi koostaja tekstist ja märkustest kooruv ebatõde. Nii kinnitatakse Aino Kallase luuletuse “Öö Kassaris” (tõlkinud Kai Aareleid) lõpus pretensioonikalt, et see “ilmub esimest korda eesti keeles”. Jama jutt. Ellen Niit pani luuletuse meie keelde ümber juba 1968. aastal ja see nägi trükivalgust Kallase 90. sünniaastapäevaks. Ääre­märkusena: Ellen Niidu ja Minni Nurme kõrval on Kallase luulet tõlkinud ka Ants Paikre. Nõnda, et on püütud.
Julius Oengo “Tahkuna” ei ole raamatusse võetud originaalkujul, s.t pruugitud ei ole Oengo  enda versiooni, vaid on kasutatud kirjaniku tütre Lembe Hiedeli hilisemat ümbertegu. Lembe oli teatavasti andunud redigeerija ja tema korrektuurid ei läinud alati täppi. Mina haaranuks Hiiu luuleraamatusse ikkagi Hiiumaa kirjaniku enda algvariandi.
Praegu on pooleldi eksitav ka luuletuse lõppu lisatud ilmumisviide, sest 1926. aastal “Tahkuna”-luuletus sellisel kujul ju trükivalgust ei näinud. Muide, ilmumisviited on läbi raamatu esitatud sigrimigriliselt, ilma kestva loogikata. Nii on “Hiiu luule raamatusse” valitud  Asta Willmanni mõlemad luuletused ilmunud autori 1950. aasta kogus “Ihuüksi”, aga teise puhul osutatakse anto­loogia “Sõnarine” kolmandale köitele. Üsna harali on ka Mats Traadi, Helgi Mulleri jmt autori ilmumisviited.
Ent hüva. Rohkem ei rooska. Muidugi ei sea ma kahtluse alla hiiuluule kogumiku ideed. Ainult et teostus on kohati pilla-palla. Tegijailt tahaks pärida: miks nõnda ülejala? Kuhu sooviti tormata? Kujunduseski valitseb ekslev eklektika. Mõned leheküljed on koloriidilt karmid, leinaraamiga ääristatud. Kaas aga on helge ja ulmeline: Astrid Lindgreni loodud Karlsson lendleb Hiiumaale külla.

Vaapo Vaher

 

Kommentaarid: 1

(kommenteerimine on suletud)

 
  • Riina Degtjarenko

    Lugupeetud Vaapo Vaher! Tänan nii pika ja põhjaliku süüvimise eest “Hiiu luule raamatu” teksti! Kuna Te olete suure töö ära teinud vigade leidmisega sellest tekstist ja miskipärast tähelepanuta jätnud selle raamatu positiivse poole, et selline ettevõtmine üldse on aset leidnud ja ilmatu suur töö ära tehtud, siis pean mainima kahjuks, et leidsin ka Teie kirjutisest sisuvigu: Te viitate nimelt astridlindgrenlikule Karlssonile kaanekujunduses. Ilmselt tahtsite võrrelda seda siiski eesti juurtega kunstniku Ilon Wiklandi käekirjaga? Ilusat kevadet ja positiivsust meile kõigile soovides Riina Degtjarenko

     
     
     
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411