Teisipäev, mai 30, 2017
 

Kevadistel Õngu puisniitudel

Tapio Vares
Õngu on mu jaoks seostunud ikka okasmetsaaladega, ent sedakorda lähenen külast paari versta kaugusel põhjas asuvale jugapuumetsale lääne-, see tähendab merepoolset teed mööda.
Kohe külaservas ilmuvad lagedad heinamaad segus lehtmetsadega. Need lehtpuistud on küllap suuremas osas endised puisniidud. Valdavad kased, lepad, on haaba, saart, toomingat.
Teeveerel tabab silm üht salutaime teise järel. Esmalt mõni hammasjuur ja rohulaugud. Seejärel liigid, mida siinkandis küll poleks osanud oodata: pika vööndina paras­jagu õitsvat muskus­lille ja lõokannuse lehti. Lõo­kannused on hoolimata külmast kevadest läbi õitsenud ja näitavad siin sel üheksandal lehekuupäeval sulavate lumeriismete vahel juba rohelisi kõdrakesi.
Paremat kätt tõmbab enda poole kutsuv puisniit. Muidugi on see kõvasti kinni kasvanud, kuid siiski  on veel alles lagedamaid lapikesi, suurema häilu servas peentest palkidest küünivare, mille hävingut on kiirendanud selle peale räntsatanud haab.
Puisniidul loovad ilmet sarapik, paar rõmelise korbaga arukaske, kaks suurt vahtrat, mitu pärna ja hästi sobituvad siia üksikud kaharad männid. On ka metsõunapuu. Endine niiduala asub muistsete rannavallide kühmudel, mis lisab maastikule veelgi vaheldust.
Võiks pikemalt seda toredat kohta uurida, kuid ees ootab juba järgmine. Veidi mööda teed põhja poole, kui seekord vasemal püüavad pilku kõrged pärnaladvad. Siin levib piki seljandikku sarapikune lehtpuude ning harvade mändide ja kuuskedega puisniiduala, mis mere pool laskub vesiseks sanglepamaaks. Toredam on see seljandik, millel kasvab kokku kaheksa pärna, neist üks paljudest võsudest tekkinud mitmetüveline punt. Ei puudu siit vahtradki. Võsa­ülaselisel maapinnal kubiseb kõikjal läänesaarte saludele iseloomulikku hammasjuurt. Leppade jalamil lillatab käopäkki.
Aga ikka pole see veel kõik. Tee kulgeb edasi, kohates 10 meetrit kõrget metsõuna­puud, muskuslilli, sinililli jne. Loduoja järel tuleb kolmas suurem valgusküllane salumaastik. Siin on puisniit juba rohkem salumetsaks tihenenud. Valitsevad ikka sarapuud, kased ja lepad. Lisaks suurele vahtrale vohab palju nooremaid, andes lootust tuleviku vahtrasalule. Naabruses juba hakkabki vahtramets ilmet võtma.
Maapinnal aga valitseb rikkalik salutaimestu. Lisaks tavalisele võsaülasele, mai­kellukesele ja mets­tulikale on palju sulglehiseid hammasjuuri ja puntratena parasiitse lillaka lihava käopäka õisikuvarsi. Üsna palju tärkab kuutõverohtusid. Esmalt arvaks neid harilikuks, ent katsudes tundub vars ruljas, mis viitab salumetsi armastavale mitmeõiesele kuutõverohule. Siinseal hakkavad lehti avali rullima naistesõnajalad. Teisal loovad vaheldust pisikeste tiikidena mõjuvad loopsude veesilmad, millest küünitavad üles eriilmelised värsked tarnalehed.
Kõige selle ootamatult leitud lopsaka liigirikkuse otsa ei oska ma muud teha, kui lihtsalt rahul olla. Hea, et taigalike okasmetsade ja roostunud merepiiri vahele on eksinud säärane kevadine võlumaailm.
Muide, kunagi kasvanud siinsetel puisniitudel ka selline, nüüdseks Hiiumaal haruldaseks muutunud orhidee nagu kaunis kuldking.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411