Teisipäev, aprill 4, 2017
 

Pukspuud Box Hillil

Tapio Vares | Hiiu Leht
Pukspuu on meie oludes üks lõuna­maiseimat efekti andev igihaljas lehtpõõsas. Saartel on ta osutunud võrdlemisi külmakindlaks.
Iseäranis tähelepanuväärne, et näiteks Kärdlas leiab suuri pukspuupõõsaid, kes kasvavad lagedal, elades katmata üle ereda varakevadise päikse rünnaku. Kõige paremini tunneb pukspuu end siiski suurte puude turbe all. Ta on üks varjutaluvamaid põõsaid üldse.
Erinevalt näiteks selgelt välja joonistuva areaaliga iileksist jääb pukspuu levila mu jaoks pisut mõistatuslikuks. Öeldakse küll, et levik hõlmab Lõuna-Euroopat, ent kus seal õigupoolest? Kaukaasias on teine lugu, seal on pukspuutihnikud tavalised. Kas on pukspuu Euroopas jäänuklik liik, kel siin-seal vaid üksikuid harvu kasvualasid? Pigem tundubki just sedasi tõesti.
Veel segasem on pukspuu levila põhjapiir. Väidetavalt ulatub see Lõuna-Saksamaale välja. Teisalt ka Lõuna-Inglis­maale. Dorkingu linnakese põhjaservas Box Hillil ehk otsetõlkes Pukspuukünkal asub Inglismaal üsna ainulaadne pukspuude kasvuala. Mullu sügisel veetsime reisikaaslase Erkoga sealkandis enne Eestisse naasmist mitu päeva.
Dorking on tüüpiline punaste tellismajadega tore Inglise linn. Eriliseks teeb paiga linnaservast algav küngaste vahelist orgu täitev veinipuude istandus. Tegu on Inglismaa suurima selletaolisega ja siin tunned end järsku nagu kusagil Määri­maal või Ungaris. Sügis oli tume- ja salatrohelises toonis istanduseväljal mõne lapi silma­torkavalt punaseks ning oranžiks tooninud. Laialdased veinipuudealad jagunevad kahe veinitalu vahel. Veinipuuridade seas kulgevad avalikud matka­rajad. Tjah, muidugi ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja noppisime natukese tumedaid venimarju, natuke heledaid ka. Maitsvad olid…
Ümbritsevatel nõlvadel haljendasid metsad, mille servas oli muuseas metsistunud igihaljas vahemere lodja­puu, ja ühes tukas kerkisid ranniksekvoiade punased tüved. Teisal laiutasid pruunil kuluvälul seedripuud. Künkailt avanesid vaated lausa lõpututele metsalaamadele. Nii lähedal hiid-Londonile – ja säärane metsarikkus nagu Eestis!
Metsad on meist muidugi sootuks erinevad. Valitsevad tammed, saared, pöögid ja harilikud kastanipuud (viimane on inimese poolt algselt sisse toodud), igi­haljast tumedust lisavad ohtrad jugapuud. Box Hillil leidsime lausa jugapuude puhtpuistut. Jagus iilekseid. Puutüvedel laiutasid luuderohuoksad. Ka põldvaher ei puudunud. Huvitaval kombel aga kogu reisil nägime väga vähe valgepööke. Miks? Ju siis erinevalt tootlikust pöögist teda ses kandis eriti ei istutata. Valgepöögi loodusliku leviku põhjapiir ulatub Šotimaale välja, pöök piirdub vaid Inglis­maa kaguosaga.
Leidsime ka pärna ja kaske, viirpuid ja sarapuid, kontpuid ning ligustreid. Võsades väätis punaviljalisi taamuseid.
Ent jah, need pukspuud. Box Hill on ainus koht Britannias, kus pukspuud loetakse looduslikult esinevaks. Teisalt leidub viide, et 700-1000 aastat tagasi istutas algselt siiski inimene nad siia. Kuid sajandite jooksul on nad kodunenud ja ise edasi levinud.
Ukerdasime mööda aste­kive üle Mole’i jõe ja vastas­veerul hakkasidki kohe pukspuud pihta. Neid kasvas seal õige palju. Inglismaal oli meil juba raske millegi igihalja peale üllatuda, ent pukspuumets oli midagi sootuks uutmoodi. Kui lagedal moodustab pukspuu meile teada-tuntud tihe-tiheda mütaka, siis siin metsavilus meenutasid nad oma hõreda kasvukuju poolest vana kadakat või harvade alla rippuvate okstega sootuks mingit lõunapööki. Jah, nood kuni 20jalased (7 m) ja kuni seitsmetollise tüveläbimõõduga isendid nägid tõesti puukujulise kadaka moodi välja. Okstel leidus avanenud kupraid. Taolisi väikseid kolme “sarvekesega” vilju võib ka meie pukspuudelt leida. Ent taolisi puuks sirgunud isendeid veel kahjuks mitte. Eks nad ole meil ju na noorukesed veel. Pukspuu on paganama aeglase kasvuga, ent elab see-eest väga kaua, 700aastaseks.
Üks eriti tore koht ootas meid teispool seljandikumetsa. Pukspuutunneli otsas avanes karjaväravast vaade, mis pani mu mõneks ajaks lihtsalt istuma ja vaatama. Kuldses õhtupäikses kummus vastas teine niiduseljandik oma viirpuude ja laiuvate jugapuudega, orutäis lehtmetsa, paar üksikut maja ja kostus kauge maantee müha puude taga. Samas jalge ees aga kulune nõlv mõne valgetüvelise kasega, sekka pukspuumütakaid segus valgete pihlakatega, mõni niiduserva tamm kah.
Sulnis oruvaade meenutas natukese Rõuget Võrumaal, ent siinne oli avaram, sügavam, lehtmetsasem. Seal sel hetkel tõdesin taas, et Inglismaa lainetavad maastikud oma vahelduvate metsade ja niitudega on nii väga minu maitse järgi. Suisa ideaal­maastikud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411