Teisipäev, aprill 25, 2017
 

Lojalt Nõmbale

Tapio Vares | Hiiu Leht
Mõistagi oleks ju võinud rahule jääda ka selle suurepärase Loja sinilillesarapikuga. Aga noh, nii igaks juhuks põikasin ka kõrvale nõlvaalusesse kuusesegametsa. Sarapikust teele, teelt järsakust alla.
Sellegi nõlval jagus rohulauku. Nõlva all laugel kallakul jätkusid punased ja sinised sinililled, kollased ja võsaülased. Kuna maa oli siin mäepealsega võrreldes märksa niiskem, punetas noori angervaksalehti ja silma hakkas mulluseid kuivanud maikellukeselehti.
Mets ise on üsna kõrge, samas hõre, koosnedes kuuskedest, kaskedest, saartest, haabadest ja sangleppadest. Lisaks veidi sarapuid. Tükati läikisid nõlvale sisse sõidetud roopad nõrgveest.
Ühtäkki jäi mu pilk imelikule tumedate õienuppudega taimele – hea, et peale ei astunud. Pehmekarvalised tähnilised lehed teisel ja… Kas tõesti kopsurohi?! Jah, oligi. Ja ikka kohe nii palju, et metsaalune täis. Mõni oli tumeroosad õied avanud, ühel varem puhkenul õied juba siniseks värvunud.
Kopsurohu leidmine pani mind vaat et lausa hõiskama – nii ootamatu oli see leid siin. Mandril on kopsurohi võrdlemisi sage, mäletan lapsepõlvest Virumaal seda suvalise koolitaguse kevadlillena. Hiiumaal olen teda kohanud aga ainult Kõpus. Kõpu ongi kopsurohu peamine kasvuala siin saarel. Teda on kunagi lisaks leitud vaid paaris-kolmes kohas mujal. Näiteks ei tea, kas Kassaris on kopsurohi üldse alles? Üks leiutäpp on märgitud ka Kirde-Hiiumaale. Nähtavasti seesama Loja koht?
Sel kevadpäeval lootsin kopsurohtu leida pigem kusagilt Partsi kandist, ent ei viitsinud seal pikalt tuuseldada ja asutasin otseteed koju Nõmbale astuma. Ja nüüd näed, siin Lojal suvaliselt teeserva kuusikus nad vohavadki! Need Hiiumaa mõistes haruldased kevadlilled. Kopsurohtude õieilu kipuvad siin pisut varjutama sama värvi, ent suurema õiega sinised ja punased sinililled. Kasvukoht on niiöelda klassikaline, nagu Kõpuski: üsna okasmetsane, parajalt niiske nõlvajärsaku jalam.
See polnud aga veel sugugi kõik. Edasi astudes, mõnd püsik-seljarohtu ja pruunika pesajuure kuivanud vilja­varte punti kohates, komistasin järgmisele huvitavale kevadtaimele: ka käopäkk on ses metsatukas olemas. Sarapuu-sangleppade pruunist lehelasust upitas end välja kokku neli eraldi asuvat lillaroosat lihavat õievart.
Käopäkk on täisparasiitne taim, kes enamuse ajast elab maa all. Seal võib ta moodustada kilosid kaaluvaid organisme, kes aina uute iminappadega klammerduvad puujuurtele, imedes neist kõike eluks vajalikku. Paras koletis tõesti, kui nii mõelda. Ent samas on maapealsed õievarred nii rõõmsavärvilised kevadekuulutajad. Eesti oludes on käopäka peremeespuuks lepp ja sarapuu, lõuna pool teiste seas aga ka näiteks valgepöök.
Hiiumaal leidub käopäkka sagedamini kui kopsurohtu. Mandri-Eestis levib ta tükati, muuseas imelikul kombel pea täiesti puududes Läänemaal. Võib-olla pole lihtsalt sel üürikesel ajal, mil taim maapinnale ronib, teda lihtsalt märgatud.
Tõusin tagasi teele. Kohe tuli ristmik. Leerimetsa poole laskuv haru avas uhke vaate alla tasandikule, mis kaikus sookurgedest ja oli täis lõokeste sirinat. Muiste asus siin vägev kagusse avatud rannajärsak…
Samal ristmikul algas sanglepik suurte saarepuudega. Siin valitses niiskete salude taim püsik-seljarohi, saatjaks naat ja metstulikas. Paar laiku oli kanakoolet ka. Teispool ristmikku sigines kanakoolme rasvjaid lehekogumikke sarapuude alla juba päris rohkesti. Mu jaoks seostub see varakevadine tulikaliik ikka aedade umbrohuna. Tegelikult kasvab ta ka metsas ja on jällegi üks salumetsade liike.
Loja küla jätkus, saatjaks ikka aina seesama pikk teeveere kiviaed. Tulid heinamaad ja mõni täiesti elus eluase. Samas ka üks hüljatud kunagine kodu, maha vajuvate palkhooneasemete ja metsa alla jäänult surnud õunapuudega. Kuid sinised ja punased sinililled õilmitsesid siingi kõikjal elujaatavalt. Ka Nõmba poole keerava tee­otsa sarapuusegametsas. Ja veel edasigi mõnda aega, kuniks aina vesisemas metsas sinililled lõpuks kadusid. Viimase värvipommina lõhnas teeveerel üks suur näsiniin, nagu maasse torgatud juudapuulatv. Lõhnapilv levis teeni välja. On ta looduslik või kellegi poolt siia istutatud? Kuidagi veidralt üksikuna mõjus ta ses kohas.
Edasi algas kanarbikuline metsamaa. Kogu lillekirevus oli kui peoga pühitud ja ümbrus tundus seetõttu järsku lausa morn. Alles Nõmba lähistel muutus maastik taas pisut salulikumaks, reetes kunagisi puisniite või puiskarjamaid. Need alad on võsaülaste ja maikellukeste maailm. Tol kevadpäeval oli nende õite jaoks aga veel liiga vara.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411