Reede, aprill 7, 2017
 

Kohvioad sõnajalgade teenistuses

Therese-Liise Aasma
Hiljuti kevadises kaldaäärses männikus jalutades silmasin kaugusest ühtäkki midagi rohelist puude all lebamas. Nii soe veel ei olnud, et esimesed rohelised taimed oleksid maast tärganud ning merest uhutud kileräbal ei paistnud see ka olevat. Sinnapoole kõndides, viimaste lumeriismete kõrvale põlvili maha toetades ja leiule lähemale kummardudes paistis, et tegemist on klaasist kohvipurgiga. Olin sarnaseid varemgi adruvallidest pärast rannametsi üleujutavaid sügistorme leidnud ning paar on siiamaani kasutusel, päikesest pastelseks pleekinud hispaaniakeelsed sildid peal, mis ühegi puhastus­vahendiga siiani maha pole tulnud.
Kuna korgi kõrvalt pungitas välja samblatutt, ei kiirustanud ma purki üles korjama, sest olin kindel, et küll leidub kaugemal asuval värskel adru­vallil puhtamaid ning “uuemaid” eksemplare. Ma olen sealt rannametsast tihti mereprügi ära korjanud, aga alati ei jaksa palju kaasa võtta. Pealegi, läbi toomingavõsa minnes võib juhtuda, et äsja rannast leitud või kaasa võetud kilekott on peagi räbalateks ning siis on rabedaid plastikpudeleid, puhastus­vahendeid, purunenud võrke, vahtplasti jpm kogu metsaalune täis.
Võib-olla on see soovmõtlemine, aga suuremat rämpsu nagu vanad külmikud, monitore ja telekaid ei ole ma enam õnneks rannas vedelemas näinud. Hea seegi, kuid suurem osa merre sattunud prügist jääb aga ikkagi keskkonda, sest mikroplastikut on veel suurtelt aladelt keeruline filtritega varustatud laevadega ära puhastada, kuid siiski tunnen heameelt, et vähemalt mõnigi mereolend liigiomases keskkonnas ehk vähem piina­rikast elu elada saab. Suurem osa prügist jõuab merre maismaalt kanalisatsiooni kaudu või on sinna lihtsalt maha visatud. Mida vähem ühekordsest plastikust kotte jm pakendeid kasutada, seda parem. Kuid see ei ole päriselt lahendus, sest sinnani läheb veel aega, enne kui biolagunevad materjalid tavaliseks muutuvad. Seniks aga võiks eelistada vähem pakendatud kaupa ja vetsupotist vatitikke jms mitte alla lasta.
Võtsin merest tulnud kohvi­purgi, mil sel korral ühtki etiketti peal polnud, kätte ning avastasin, et seal sees on elu. Läbi uduse klaasi paistis väikest kasvu sõnajala moodi taim. Arvan, et tegemist võib olla suga-sõnajalaga, kuid ma pole päris kindel. Neid ju päris iga päev ja kõikjal Eesti metsades ei kohta. Ma ei tahtnud taimekooslust lõhkuda ja sealt purgist ideaalsest kliimast välja võtta ega kuskile ümber istutada. Ta ise valis selle koha kasvamiseks ju! Too kohvi­purgi terraarium tundus tol hetkel ideaalseim paik. Purk oli sattunud kohta, kus päike just parasjagu puude vahelt läbi paistis ning purki soodsa mikrokliima oli loonud. Samuti kaitsesid lähedal kasvavad kadakad ja männid külmade tuulte eest. Purgi kaas oli veidike praokil, seega arvatavasti “minikasvuhoone” poolvarjus vedeledes ülekuumeneda ei tohiks ning liigne niiskus saab ka väljuda.
Huvitav on jälgida, kuidas loodus omatahtsi tegutseb ning lõunamaalt pärit kohvioad saare rannas ühe mitte kõige tavalisema sõnajala kasvu toetavad. Purki ma endaga kaasa ei võtnud ja loodan seda ehk järgmisel kevadel uuesti leida, sest taimel paistis purgis veel ruumi olevat. Küll jõuan ta siis hiljem metsa alla istutada, kui taimel kuhugi enam kasvada pole ja kohvioad ära kõdunenud on.
Mis on kummalisim asi, mida sina oled rannast nodinud?

Therese-Liise Aasma
Aiablogi Metsik Aed

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411