Reede, märts 24, 2017
 

Olnut olematuks teha ei saa

HARDA ROOSNA
On märts ja aasta­numbriks kirjutati 1949. Oli nagu märtsilõpp sagedasti – ereda päikese ja sulava lumega.
Ühel sellisel kevadehõngulisel päeval ladusime (hiidlase viisi – lappisime) parajasti isaga koduõues Hellamaal halupuid virna, kui tuli naaber hirmsa sõnumiga – öösel olnud jälle suur küüditamine.
Mõnikord on nii, et hirm jõuab mingi halva sündmuse puhul teadvuses kohale alles hiljem. Minul oli kole mõeldagi, et meiegi pere võinuks olla küüditatute hulgas. Olid ju 1941. aasta suvel meile tehtud konkreetsed ähvardused jäänud esialgu täide viimata.
1949. aastal õppisin (nüüd juba 68 aastat tagasi) Kärdla keskkooli 10. klassis. Elades õppenädala kestel kooli internaadis, sain kodus olla vaid nädalavahetustel. Parajasti oli kevadine koolivaheaeg. Ehk oli seegi küüditajatel arvesse võetud – saaks koolilapsedki kodust kinni nabida…
Meeles on hommik pärast koolivaheaega. Esimese tunni alguseks kogunesime oma klassiruumi. Tavaliselt olime sel puhul elevalt jutukad ja lõbusad. Nüüd aga valitses klassis mingi ehmatunud äng. Üksteise järel saabusid igast Hiiumaa paigast kohale meie klassikaaslased. Kas kõik või jääb keegi tulemata – selles oli, küll vaikimisi, aga ilmselt meie kõigi mure.
Juba olid peaaegu kõik kohal. Veel puudusid Silvi Paomees Emmastest ja Ada Nittim Kassarist. Silvi veidi hilines, aga tulemata jäi Ada, meie klassi kõige elurõõmsam ja pruudiea künnisel kena neiu. Ei lohutanud meid partei­komiteest saadetud lektor, kes püüdis kinnitada, et olge rahulikud – enam uusi küüditamisi ei tulevat.
Aastaid hiljem tundsime rõõmu, et Ada ja Nittimite pere pidas väljasaadetuna raskustele vapralt vastu, leides ka isiklikus elus õnnelikke hetki. Ada hiidlaslikult kavalaid ütlemisi kuulsime hiljem korduvalt.
“Meid oligi vaja välja saata, muidu poleks Kassaris jõutud õnneliku kolhoosieluni,” on Ada kibedat nalja visanud.
Ükskord kui me oma klassi grupiga Adal Kassaris külas käisime, ehmatasime teda tahtmatult. Ühel meie klassi­vennal oli seljas miilitsa­munder. Seda eemalt tulemas nähes kohkunud Ada – kas jälle…
Aeg annab kõik ja võtab ka – ütleb laulusalm. Ada Nittim-Heilo eluteele mahtus nii pererõõme kui ka hoolsat tööd kodumajandi kontoris.
Uutele põlvkondadele on minuealiste meenutused kauge ajalugu. Kui üldse. Olnut aga olematuks teha ei saa.

VALTER VOOLE

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411