Reede, märts 10, 2017
 

Juubilariga naistest ja tööst

Harda Roosna | Hiiu Leht
Naistepäeval rääkisime äsja ümmargust sünnipäeva tähistanud Reet Kokovkiniga naiste võimalustest tööelus ja sellest, millised on olnud tema valikud.
Reet on mõnes mõttes oma põlvkonna tüüpiline Eesti naine, koos abikaasaga kolm last üles kasvatanud ja selle kõrvalt kogu aeg ka tööl käinud. Huvitav on, et mitmesse ametisse pole Reet kandideerinud, vaid neid on talle hoopis pakutud.
Seitse aastat tööd tollal väga uudse asutuse UNESCO Biosfääri kaitseala keskuses ja seitse aastat maavalitsuse osakonnajuhatajana. Ajal, mil valmistati ette Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, töötas ta lühemat aega eksperdina põllumajandusministeeriumis ja 2009. aastast juhib Reet Kokovkin LEADER tegevuskeskuse bürood.
Kui Reet ja Toomas Kokovkin Hiiumaale tulid, olid lapsed lasteaiaealised. Reet ütleb, et töö- ja pereelu ühitamine pole tema jaoks probleemiks olnud: “See on distsiplineerinud selles mõttes, et iga päev kell viis, äärmisel juhul kell kuus, pidin lapsed lasteaiast ära võtma. Kuni hommikuni tööd teha ei saanud ja ega töö su juurest minema ei jookse – seda tuleb aina juurde. Nii et tegid oma tööpäeva ära, võtsid lapsed ja siis oli kodune elu.”
Üheski töökohas ei ole Reet ikkagi saanud niimoodi, et tööpäeva lõppedes jätab kõik tööasjad selja taha. On olnud ka aegu, kui tööl on tulnud kauem olla, siis tehti tiimitööd abikaasaga. Nüüd on lapsed suured, pere noorim lõpetab tänavu Hiiumaa gümnaasiumi.
Mis tööd tollases Biosfääri kaitseala keskuses tegid?
Reet Kokovkin: Kui me Toomasega Hiiumaale tööle tulime, siis kusagile pidin ma ju tööle minema. Aasta oli siis 1991. Ruuben Post oli osanud endise parteimaja sujuvalt kujundada hariduskeskuseks, kus olid ruumid ka Biosfääri kaitseala keskuse jaoks. Teab mis trügimist sellele töökohale ei olnud, sest see oli nii uus asi. Loodushariduse tagapõhi mul agronoomina oli, nii et selles mõttes oli see minu ala, aga tegelema hakkasin hoopis­tükkis toimetaja ja projekti­juhi tööga. Andsime välja ajalehte Kaitseala Teataja, tegime matkaradasid – praegu oleks selle töö nimi teavitus ja koolitus ilmselt. Siis tulid juba justkui iseenesest projektid. Hakati tegema pakkumisi ja otsiti partnereid ja siis ma haarasin kinni sellest. Kui ikka oli võimalik tuua saarele raha ja teadmisi, siis oleks ju patt sellest ära öelda.
Kui Eesti riik Biosfääri kaitseala justkui möödaminnes ära kaotas, kutsuti sind maavalitsusse arengu-planeeringuosakonna juhatajaks. Mis töö seal ootas?
RK: Tegime seal umbes samu asju, projektitöid, arendasime välissuhtlust, tegelesime maakonnaplaneeringuga ja transpordiasjadega ka ning andsime välja Hiiumaa majandus­ülevaateid. UNDP projekti käigus sai koostatud Hiiumaa arengukava 2010. Seda juhtis konsultant Aivar Pere.
Kas oled töö juures ka diskrimineerimist kogenud?
RK: Kui jah, eks siis ole ka enda viga juures olnud – oleks võinud ju mõne koha peal jalgu trampida ja öelda, et nii on. Ma küll ei tea, miks see nii on, aga naistele on alalhoidlikkus omane. Eks siin Hiiumaalgi ole nii, et kui mehel tekkib olukord, et üks tee jookseb umbe, siis võib ta alati mandrile või kuskile kaugemalegi tööle minna ja ta teab, et pere on hoitud. Naine aga mõtleb, kas särk ikka on triigitud ja põlvikud pestud. Komme on niisugune, et naised hoolitsevad rohkem pere eest.
Enam kui veerandsaja aasta jooksul, mis Hiiumaal elatud, pole tal kordagi pähe tulnud mõtet tagasi mandrile kolida. Mis siin kinni hoiab?
RK: Meil oli aasta aega mõelda, kas tuleme Hiiumaale. Elasime tollal Lasnamäel ja Hiiumaaga polnud kummalgi varem mingit sidet. Istusime siis Toomasega ja mõtlesime, millest me ilma jääme, kui kolime. Peale teatri ja kino ei tulnud midagi meelde. Kino­värk läks vahepeal siin kehvaks küll, aga praegu on see suurepärane – jõuaks ainult seanssidel käia.  Hiiumaa väärtuseks on rahulik keskkond. Need inimesed, kes on ise endale tööandjad või saavad teha kaugtööd, leiavad siin saarel suurepärase elukeskkonna, kus ükski vahemaa pole liiga pikk. Näiteks mina elan praegu eestlase ideaalolukorras – mere ääres, keset linna ja metsa sees – kus võiks veel parem olla.
Oled läbi käinud suure osa Euroopast ja sul on suur rahvusvahelise suhtluse kogemus? Mida see võrdlus on näidanud Eesti naiste olukorra kohta?
RK: Euroopa on õiguskultuurilises mõttes suhteliselt sarnane. Kord viis SA Tuuru läbi projekti ja võrdles eri riikide näidetel, kuidas naised saavad ühitada oma töö- ja pereelu. Võrreldes näiteks Eestit, Hispaaniat ja Itaaliat, siis tundus, et Eesti naised on ikka suhteliselt “või sees”. Lapsega kodus­olemise aeg on pikem ja tasu, mida selle eest makstakse, on suurem nii, et päris hätta sa ei jää, kuigi parem oleks, kui veel rohkem oleks. Ka tagasitulek tööturule on naistele meil suhteliselt garanteeritud, aga näiteks Hispaanias kui naine tahtis vastsündinuga kauemaks kui kolmeks kuuks töölt ära jääda, siis töökohta keegi ei garanteerinud. Lisaks olid lasteaiakohad väga-väga-väga kallid. Sellepärast elavadki Hispaanias-Itaalias suured perekonnad põlvkonniti koos, et vanematel oleks kuskile lapsi jätta. Tänapäeval, linnastumise olukorras on ka neil see suurperede süsteem natuke kehvemaks jäänud ja see tähendab, et naine, kas jääbki lapse sündides töölt ära või jätab lapsed sünnitamata. Eks ka meil kaotab naine suure osa liikumisvabadusest kui ta lapse saab, aga siis peadki mõtlema, mida sa tegelikult tahad.
Millegipärast pole see niiväga mehe küsimus, kuigi laps sünnib ju emale-isale?
RK: Ma väga rõõmustan, et see on ka ühiskondlikus mõttes aina rohkem meeste asi – mehed jäävadki lapse juurde koju ja  vähemalt saa­vad aru, mida see tähendab. Sellised isad ei arva enam, et kui naine on lapsega kodus, siis ta ei tee midagi ja puhkab. Koduhoidmine ja lastekasvatamine on tõsine töö ja sellepärast on väga hea meel, et seda tunnustatakse. Ma olen muutust märganud, aga see võiks toimuda kiiremini. Inimühiskonnas muutused teatavasti ei käi väga kiiresti, aga Eestis minu meelest see juba toimub.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige oled olnud 90ndatest peale. Mis on selle erakonna väärtused, mida omaks pead?
RK: Neid on kaks, üks on sotsiaalne ja teine demokraatlik. Need on väärtused, mis minu meelest peaks ühiskonnas olema väljendatud. Sotsiaalsus ei tähenda üldse mitte sotsialismi, sellest arusaamiseks peaks inimesed end rohkem harima, et aru saada – see ei ole traktoriga kogu külale teki peale tõmbamine. Sotsiaalsus, see on hoolimine, tolerants, arusaamine ja aitamine.
Demokraatia aga tähendab, et kõigil peab olema õigus ja võimalus ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida.
Kohalikus volikogus oled kolmandat koosseisu, kas oled üritanud ka kõrgema tasandi poliitikasse minna?
RK: Ma ei ole sinna niiväga trüginud. Üks põhjus on see saareline elu, teiseks lapsed ja kolmandaks arusaam, et poliitika on amet, mida ma pole valinud, kuna mul on olnud huvitavamaid ameteid. Kui ma oleksin tahtnud, oleksin võib-olla n-ö suurde poliitikasse võinud minna küll, aga see tähendab, et lisaks tahtmisele peab panustama oma erakonna töösse. Mina ei ole seda valikut teinud.
Mida loed enda panuseks Hiiumaa kogukonna heaks?
RK: Hiiumaa haigla tomograafi kindlasti. Kampaania, et raha kokku saada, võttis aega kaks aastat. Ei piisanud ainult raha kogumise kampaaniast, tuli ka valitsuse ja riigikogu tasandil selgitada, miks meil seda seadet vaja on. Saime ju annetustest kokku ainult poole tomograafi maksumusest. Tuli teha selgitustööd ja veenda, seal tuli erakondlik kuuluvus kasuks, erakond toetas ja aitas kaasa, aga toetasid ka kõik teised riigikogu erakonnad. See oli niiöelda töömesilase töö – keegi peab hoidma järge, tegema pisikampaaniaid, hoidma teemat üleval ja kui me tomograafi lõpuks kätte saime, oli see tõesti väga hea tunne, et üks suur asi on tehtud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411