Teisipäev, märts 14, 2017
 

Emakeelepäevajutt

Harda Roosna
Olen kirjanik. Kirjutan. Luuletan. Eesti keeles. Eesti keel on minu tööriist.
Tubli töömees ei annaks oma tööriista teistele kasutada. Aga et eesti kirjaniku tööriist on res publica ehk rahva asi, on ta kõigi käes pruukida – ka üsna primitiivse ilmavaate ja napi sõnavaraga inimeste käes. Minu tööriist on multifunktsionaalne – tema sees on veel mitu n-ö erikeelt: kantseliit, juriidiline keel, murrakud ja murdekeeled; argood, žargoonid, slängid… Üle kõige selle segadiku troonib aga normeeritud kirjakeel.
*
Samas on emakeel ka mu lemmikmänguasi: pole midagi lõbusamat kui sõnadega mängimine. Vaadake kasvõi selle lookese pealkirja: “jutt” on eeskätt muidugi lugu, samas on see aga palataliseeritult öelduna juhuslik, vahel ka mõtteline triip või kriips (“läks nii, et tulejutt taga!”). Ürita seda muukeelsele selgeks teha! Kahjuks on mu mänguasi üsna äramängitud – igaüks võib ju temaga mängida ja nii ta kulub. Ikka lühemaks lähevad laused, ikka vaesemaks sõnavara, vanad mõisted kaovad, asemele tulevad uued ja uuemad. Ega ma nurise – keel ongi ju elav organism.
*
Nooremad inimesed õpivad keeli kergemini, vanadel võtab vahel kinni. Palju oleneb ka keelte kaugusest üksteise vahel. Sugulaskeelte puhul käib see üsna hõlpsalt. Soome – eesti, saare – eesti, hiiu – eesti; võru – eesti ja setu – eesti on juba tiba keerulisemad.
Kui ma 40 aastat tagasi Hiiumaale tulin, omandasin kohaliku keele nelja-viie aastaga. Siis oli elus veel väga palju hiiu keele rääkijaid. See ilma palatalisatsioonita susiseva s’ga kergelt laulev keel, mille õ on kusagil e ja ö vahepeal, hakkas kuidagi ise külge.
*
Saarlane on rahvus. Hiidlane on päritolu.
Selgitan: saarlastel on vähem mujalt-tulnuid. Neil on oma “ö” ning kena keel. Hiidlaste keel on väljasuremise äärel.
Mina olen ümberasunu. Minu jaoks on Hiiumaa asukohamaa, sest hiidlaseks ei saada. Hiidlaseks sünnitakse.
*
Mäletan aega, kui olin vaid mõned aastad meie saarel elanud. See oli Hilja Hiisi 40. sünnipäeval, kus kogu suur suguvõsa koos. Kõik rääkisid hiiu keelt. Nalja sai palju. Mina purssisin usinasti kaasa. Hilja kutsus mind järgmisel päeval annepäevale.
– ??? –
“Annepäev oli iidne komme, kui suurte söömapidude – pulmad, peied, varrud, ristjatsid, juubelid – järgsel päeval kutsuti vallavaesed järelejäänud toitu hävitama,” seletas Hilja. Sain aru, et ta ei pidanud mind vaeseks ega Anneks. Selle päeva nimi tuli lihtsalt sõnast “andma”.
Eks ma siis läksin. Ja võtsin.
Seda pole vist vaja lisada, et süüa oli palju ja kõik oli ülimalt hea. Mugisin siis mõnuga. Kui kõht täis, tulin oma pool-solvunu jutuga välja:
“Ma rääkisin eile terve õhtu usinasti hiiu keelt, aga keegi ei kiitnud.”
– Aga mida siin kiita, – vastas Hilja ja tegi mulle eht-hiidlasliku ümbernurga-komplimendi.
– Sest vaata, kui sa oled eestlaste seltskonnas, kus kõik räägivad eesti keelt, aga üks on venelane, kes räägib ka puhast eesti keelt, nii et sa ei teagi, et ta eestlane ei ole, kas sa hakkad siis teda kiitma? –
Olin tükk aega tumm. Aga sellest annepäevast alates olen tundnud, et mind on kogukonda vastu võetud.
*
Emakeelepäeva annepäev on homme. Emakeele­päeva puhul on just annepäeval Kärdlas gümnaasiumi, raamatu­kogu ja vanade inimeste ühisel korraldamisel suur kaasaegse eesti keele ja hiiu keele viktoriin! Vanad panevad proovile noorte hiiu keele sõnade teadmise-tundmise, noored omakorda tahavad teada, kui kursis on vanemad inimesed tänapäevakeele uudis-sõnade, lühendite ja väljenditega. Õpetaja Tiiu Heldema ütles, et noored on küsimuste koostamisega väga leilis, vanad aga – eesotsas Urve Merendiga – nii huvitatud, et õpetaja kartis, et kõik huvilised ei mahu gümnaasiumi kõige suuremasse auditooriumi äragi!

AVE ALAVAINU

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411