Reede, veebruar 10, 2017
 

Korraga nii kaugel kui lähedal

Paul-Eerik Rummo
Viiu Härm-Rummo ütleb, et tema esimesed loodusfotod olid kõigest visandid maali jaoks. Kuni ta taipas, et fotole püütud hetk on juba “asi iseeneses”. “Nii sattusin oma elus jälle uuele rajale, uuele õppimise teele. Kergeks see pole osutunud, ääretult võluvaks aga küll,” ütleb mitmete annetega õnnistatud looja.
Tagasihoidlikult ütleb ta, et pole tegelikult fotograaf, vaid vahendaja, kes püüab teistelegi edasi anda neid võrratuid hetki, millele ise imekombel on tunnistajaks sattunud.
Järgmisel nädalal avab Viiu Härm Rummo Kärdlas samal päeval kaks fotonäitust korraga, ühe Nelja Nurga Galeriis, teise Kultuurikeskuse näituse­saalis.
Miks just kahes kohas korraga?
Kuidagi juhtus nii. Juba kolm aastat olen mõelnud ühe üsna intiimse, aga minu jaoks väga olulise fotonäituse peale. Olen teadnud, milline see välja peaks nägema. Teadnud, et vajan selle jaoks ühte pikka seina ja teist seina, kuhu paneksin ainult ühe, väiksema pildi. Selline ruum tuli mulle vastu just Kärdla kultuuri­maja Klaasgaleriis. Käisin koguni seda salamahti üle mõõtmas – kõik sobis. Ja siis võtsin kätte ja helistasin Ott Lambingule. Nii saigi kokku lepitud, et avamine on 15. veebruaril kell 17 ja näitus jääb avatuks ka märtsis. Siis hakkasin oma ideed teostama. Nüüd on pildid fotolõuendil olemas ja 15. veebruarist ootan kõiki huvitatuid vaatama. Näituse nimi on “Armastuskirjad”. Enamat praegu ei ütle, olgu midagi ka kohapeal avastamiseks.
Teine näitus, mõnedele hiidlastele juba tuttav “Lähedal” oli kolm suve tagasi väljas Kõpu Tuletorni kohvikus. Sealt edasi talvitas sama näitus Tallinna Linnateatri kamina­saalis ja salongis, tuues looduse teatri­külastajatele lähemale. Oli palju toredaid kohtumisi ja südantsoojendavaid häid sõnu. Ja kui ma nüüd teie Nelja Nurga Galeriisse uudistama sattusin ja lahke võõrustaja Kaja Hiisiga juttu ajasime, siis tuli välja, et kibekiirel suvisel ajal polnud paljudel töökatel selle-serva-hiidlastel olnud võimalust Kõpu-käiku ette võtta, ning pildid seega nägemata. Nii siis neljanurgalised oma galeriis kordusetenduse välja pakkusidki. Seda enam, et seekord ei nuputa piltide paikapanemist mitte ma ise, vaid meister Valev Sein. Uus pilk varemtehtule on mulle igati meeltmööda ja nii ootan ka mina avamist põnevusega. Leidsime, et jalutuskäik üle väljaku on paras paus ühtede fotode juurest teiste juurde saabumiseks ja nii jäi kuupäev ja aegki samaks. Vahetult pärast Klaasgaleriis avamist on huvilised oodatud Nelja Nurga Galeriisse vaatama, küsima, rääkima. Või niisama olema. Tere tulemast nii ühte kui teise paika – astuge sisse!
Kes on Teie enda lemmik­fotograaf Hiiumaal, Eestis, maailmas?
Hiidlastest juba ammusest ajast Tiit Leito muidugi. Ja mitte ainult täiuslike looduspiltidega – ka tema looduse tundmine ja loodustunnetus on austustväärt. 2003ndal aastal oli mul Kõpu Tuletorni kohvikus elu esimene foto­näitus “Kodused pildid”, mille avamisel ka maestro ise kohal oli. Hiljem Hiiu Lehest Urmas Lauri pikast kirjutisest lugesin, et härra Leito olevat talle öelnud, et oma 15 pilti võiksid vabalt professionaalide omadega võistelda – muidugi olin seepeale kõrvust tõstetud! Praegu aga teeb meele heaks see, et hiidlaste hulgas nii palju uusi ja häid pildistajaid on! Tore on pildiretkel vastamisi juhtuda Tõnis Kandle või Pääro Metsandiga. Või multitalendi Rita Altmetsaga! Nüüdseks on mul Eesti loodus­piltnike hulgas palju häid sõpru ja rohkesti lemmikpilte. Isikuidpidi ma valikut ei teeks, kui, siis ehk pilte suudaksin esile tuua. Aga see läheks juba väga pikale. Võin kinnitada, et seeläbi on mul tore kaaskond, isegi siis, kui ma nendega silmast silma kokku ei puutu. Maailma fotokunsti võib aga sootuks uppuda, see on eluohtlik, sealt ei pääse välja… Naudin BBC ja National Geographic`u loodusdokke ja sageli tahaksin neid kaader kaadri kaupa peatada ja hetke fotoks vormistada – selline veidrik olen.
Millise aparaadiga ja objektiivi(de)ga pildistate?
Olen juba mõnda aega olnud truu Pentax`ile. Muidugi pole mul tänaseni mingit profi­varustust, ka mitte täiskaader-­kaamerat. Hindan väga oma ainukest fiks-objektiivi, suhteliselt taskukohast Sigma 105mm, eriti makrovõtete puhul. Aga liikumisraskuste tõttu eelistan nüüd rohkem kasutada suum-objektiivi. Pean küll kvaliteedis alla andma, aga pääsen vajadusel ka sinna, kuhu jalad ei kanna. Objektiiviks on Sigma 18-250mm, mitte just eriti valgusjõuline, aga me õpime tasapisi teine­teist paremini tundma ja tuleme toime.
Mis teeb selle kunstiliigi Teie jaoks ligitõmbavaks?
Meeletult tormavas ajas peatada ja pikendada hetke, olgu pealegi, et üksnes näiliselt.
Kas kasutate ka tõsisemat fototöötlust kui näiteks kadreerimine?
Kuna ma pildistan RAWs, seega toorfailidena, siis neid tuleb mingil määral alati töödelda. Eriti ma fototöötlus­kunsti ei valda, seega on vastus – minimaalselt. Aga kadreerimine on tore teema ja sellest räägin meeleldi. Minu jaoks on kadreerimine eeldus, et just see, just niisugune pilt sellest hetkest teha. Motiiv saab pildiks siis, kui ta paigutub mu silme ees kindlasse kaadrisse. Siis kõlab alles klõps. Kadreerimine on tõeline nauding, mäng, lõbu. Isegi neil juhtudel, kui see on raske töö. Sest mitte alati ei pääse sa oma objektile vajalikult lähedale, sulle võib vastu töötada valgus, sa ei ulata, sa ei paindu nagu vaja – sa püüad oma kaadrit nagu põgenevat lindu. Ja just siis, kui sulle näib, et nüüd on ta sul käes, puhub äkiline tuulehoog – ja kõik on untsus. Aga kui sul õnnestub see võidujooks kaduva ajaga võita, hetk peatada, siis on rõõm tõesti suur!
Jah, ma ütlen küll, et teen klõpsu siis, kui olen oma kaadri kinni püüdnud, aga tegelikkuses on selles nii tõtt kui luiskamist. See teelolek, see hetke püüdmine on tegelikult aina ja aina klõpsatuste saatel, sest kukla taga on kogu aeg lootus, et äkki… Selle “äkki” seest võid tõepoolest mõne toreda üllatuse leida, aga kõik see on siiski vaid tee oma ihaldatud kaadrini. Sellepärast on mu maa- ja linnaarvutid pungil pilte ja nad küsivad aina rohkemat mälu, sest mul on veel seegi viga, et ma ei raatsi untsus pilte ära kustutada, ma tahan seda teekonda veel ja veel läbi elada. Sest teelolek on liikumine, on lähenemine sellele õigele hetkele, ja kas pole siis tore seda teed hiljem uuesti läbi käia? Pealegi – too kättesaadud hetk on ammuilma edasi läinud, muutunud, teisenenud… See “siin ja praegu” oli ja nüüd kestab juba teine ja kumab eespool temast järgmine. Nii võin kohe vastata ka järgmise küsimuse.
Lemmikmotiividest?
Muidugi midagi materiaalselt nähtavat ja ometi peatumatut. Visualiseeritud vaste aja kulgemisele. Arvake ära? Voolav vesi! Lõputu pildipank. Pealegi on tal võrratuid muidki olekuid, tekkinud küll aeglasemas liikumises ja rahulikumas muutumises, aga siiski on teistessegi vee olekutesse kodeeritud see võluv muutumine. Udu, aur, jääkirmetis, klaasjad jäised peegelpinnad, jääpangad ja -kuhilad, jääst pisiskulptuurid, püüdmas valgust.
Ja lemmikkohad?
Oja kallas, mererand, lombid teel – nemad kindlasti. Aga praktiliselt kõik, mille sees me oleme. Vaatad sa jalge ette või kaugusesse, langetad pilgu või püüad tungida läbi õhu – pildid vaatavad sulle igast suunast vastu. Eks katsu vastu panna ja mitte pildistada, kui juba pildi ära oled näinud?
Kas fotokas on alati kaasas?
Muidugi peaks olema. Vahel juhtub, et ei ole. Siis ma tunnen ennast väga abitult. Ja neid tegemata pilte mäletan ma aastaid, igatsedes. Otsin neid. Loodan uuesti just seda näha. Aga ei näe, kohe päris kindlasti ei näe. Sest hetked tõepoolest ei kordu. Mis tabamata jäi, see jäigi. Jäi mälestuseks.
Kui sageli astute koduuksest välja eesmärgiga minna pildistama?
Õige vastus oleks – alati. Aga vajadus, kohustus, ülesanne võib olla hoopis midagi muud. Ja see muu tuleb ka ära teha. Nii olen ma tülikas kaaslane kellele tahes, sest ikka jään pidama ja haaran kaamera järele. Kipun unustama, kus olen ja mida parajasti tegemas olen. Kinnises ruumis on kergem taltsas olla. Aga aknavaated lummavad sealgi. Ja häda, kui kohatul hetkel akna lähedale hiilin ja pihku peidetud väikese kompaktiga puude varje linnamüüril end püüdma unustan.
Teie fotod kutsuvad alati esile tugevaid reaktsioone. Hiljuti kirjutas üks vaataja Teie Facebooki lehel nii: “See ime tunne, kui keha läbistab vaikne värin, see on alati kõikides piltides olemas, ilusat avastamist! Ilus!” Olen seda tunnet Teie pilte vaadates ka ise kogenud. Kas oskate öelda algajale fotograafile, kuidas see tunne pildi sisse saada? On seda võimalik õpetada?
Ma olen väga tänulik oma Facebooki fotosõpradele. Nad on nagu head jutukaaslased, kes poolelt sõnalt/poolelt pildilt tabavad ära, mida sa tunned ja mida jagada tahad. See innustab, annab jõudu. Tuhat tänu teile kõigile!
Ei, õpetada ma ei oska ja ega seda õppida saagi. See on rohkem hingesuguluse värk. On hetki, mil tuntakse midagi ära ja peetakse omaks, lähedal­olevaks. On see siis mingi mõte, heli või pilt, pole ju tähtis. Lihtsalt puudutus, ühelt teisele. Ja see on ilus.

Viiu Härm-Rummo fotosid saab vaadata tema kodulehel www.viiu.pri.ee ja hulk ilusaid fotoalbumeid on ka tema Facebooki kontol.

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411