Neljapäev, veebruar 23, 2017
 

Kirjanduslik pärastlõuna tõi täismaja

Jaan Krossile pühendatud kirjanduslik pärast­lõuna tõi Hiiumaa muuseumi Pika maja saali ääreni täis – üle 80 kirjandus­huvilise aplodeeris sündmuse lõppedes nagu rockkontserdil.
Kohal oli paarkümmend mandrilt saarele eksporditud kirjanikku, aga ka saare enda kirjanduskorüfeed Tõnu Õnnepalu, Ave Alavainu, Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo, kellest viimane päev hiljem osutuski Krossi preemiaga pärjatuks.
“Üks väike laul oli rannas maas, rannas maas, rannas maas…” – selle lauluviisiga lõi Jaak Johanson sobiliku meeleolu ja siis esitasid kirjanikud nii Jaan Krossi enda loomingut kui muude autorite kirjatöid, mis Krossiga seoses meenusid.
Õhtu avas Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev, kes tunnistas, et pole tükk aega näinud ühes saalis korraga nii palju literaate. Aleksejev luges Krossi imeilusat luuletust “Maailma avastamine”, mille pühendas nii autorile kui muuseumiaknast peaaegu et paistvale merele: “…Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast/ sinise mere kaldale vahtima/ varbad vees/ laevade kadumist silmapiiri taha…”
Ave Alavainu kandis lisaks enda omadele ette David Samoilovi luuletuse “Laulukene Tallinnast”, mis pühendatud Ellen Niidule ja Jaan Krossile: “Hea on talvel suurest linnast/ Tallinnasse käima minna./ Seal on härmas oksad maani,/ seal on lumi maaski hellem./ Seal näen ma Ellenit ja Jaani,/ see on linn, kus Jaan ja Ellen…”
Doris Kareva valik oli mõneti üllatav – ta luges ette Kornei Tšukovski luuletuse “Prussakas”, mille tõlkinud Jaan Kross ja millega ta puutus kokku kuueaastasena.
Raamatut “Imepuu” mäletan eredalt ka enda lapsepõlvest, kuid alles nüüd, koos Doris Kareva märkusega, et see tekst on kirjutatud aastal 1957, mõistsin selle allegooriat. Sain aru, kes oli see hirmuäratav vuntsidega prussakas, keda kõik millegipärast kartsid, kuigi ta oli vaid väike prussakas.
Tõnu Õnnepalu luges ette valiku Krossi kaasaegse, Aleksander Suumani luulest – see tekitas soovi Suumani luuletused riiulist uuesti üles otsida.
Veronika Kivisilla luges mõned Krossi noorpõlve­luuletused 50–60ndatest, mis vaatamata ajavahele mõjusid üllatavalt värskelt.
Maimu Bergi meeleoluka loo hiidlaste-saarlaste sõprusest leiab tänase lehe Nädalalõpu­lisast.
Ajaside üle sajandi
Paul-Eerik Rummo meenutas oma sõpra Jaan Krossi ning luges ette kahe mehe koostöös valminud tõlke, millest Kross paraku midagi ei tea. “Jaan jõudis enne siitilmast lahkuda, kui mina selle jupi ette võtsin,” selgitas Rummo. Nimelt tõlkis Kross Guillaume Apollinaire’i 1912. aastal kirjutatud poeemi “Vöönd” algussalmid aastal 1962. See ilmus piiratud tiraažis ühes tudengiväljaandes. “Need tõlgitud jupid olid väga huvitavad, väga kenad ja läksid mulle väga südamesse ja nende põhjal hakkasin ma aru saama, et luule on võimalik isegi 20. sajandil.” Rummo rääkis, kuidas oli kogu aeg mõelnud, et nüüd räägib Jaanile, et ta paneks muud tööd kõrvale ja tõlgiks selle poeemi lõpuni, kuid kas see öeldud sai, ta enam ei mäletanud. 2012. aastal, kui Krossi esmatõlkest oli omakorda möödunud 50 aastat, võttis Rummo kätte ja tegi selle lõpuni ära. Prantsuse keelest aitas tal tõlke teha Triinu Tamm.
Rummo kinnitas, et mingil kombel iseloomustab Apollinaire’i saja aasta tagune modernism, mis lähtub tüdimusest vana maailma suhtes, ka tänapäeva: “Samas on erinev see, et sada aastat tagasi, 20. sajandi alguses elanud inimesed olid julged, et see uus, mis tuleb, on igal juhul parem kui see, mis oli ja on. Minu meelest on praeguses maailmas ainult puhas tüdimus ja ise ka ei tea, mis asemele peaks tulema ja eks see ole ka selle kummalise ärevuse põhjuseks, mis tänapäeval on.”

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411