Reede, jaanuar 27, 2017
 

Wakehursti eksoodid 1.

Tapio Vares
Wakehursti aed ja park kuuluvad maailmakuulsa Londoni Kew botaanikaaia alla. Seetõttu pole imestada, et siin avastamist ja vaatamist liigagi palju jagub.
Üks päev jäi meil ilmselgelt napiks ja seetõttu kippus asi kiskuma läbi aia kablutamiseks. Kusjuures üle poole pargialast jäi meil üldse nägemata, sealhulgas liivakivikaljud ja paisjärv.
Inglismaa lossipargid ei saa läbi seedriteta. Wakehurstis valitsevad aga hoopis kõrged mammutipuude koonused. Nad loovad Tudori stiilis mõisamaja ja tiigipeegliga silmapaistva koosluse. Tiigi tillukesel saarel kasvab üksik soosekvoia ehk sooküpress. Kuna käes oli sügis,  valendasid kallastel argentiina pampa­rohu kopsakad pead. See võimas kõrreline olla Eestis kahjuks lootusetult talve­õrn, mistõttu meie peame märksa tagasihoidlikumate siidpööristega läbi ajama.
Jagus huvitavaid okaspuid. Näiteks laiade läikokastega hiina kunningaamiad, kes muide Eesti saartel on suutnud juba mitmeid talvi vastu pidada. Tegemist on ühe eksootilisema ja ilusama okaspuuga üldse.
Eriline puu on ebalehis (Pseudolarix amabilis). Enne jääaega levisid ebalehised ka Euroopas, ent tänapäevani on ellu jäänud vaid see üks Hiina liik. Wakehursti isend on miskipärast ladva kaotanud, ent ikkagi paeluv oma suurte okkakimpude ja roheliste käbidega, mis meenutasid vesiroosiõisi.
Maailma üks kauneim kuusk on himaalaja kuusk. Kuuskede seas on tal pikimad okkad ja seetõttu näeb rippuvate kaharate okstega puu pilkupüüdev välja. Ehkki pärit Himaalaja kõrgmägedest, on see liik Eestis üllatuslikult külmaõrnaks osutunud.
Inglismaale omast lõunamaisena mõjuvat lopsakust tõid pargivaateile igihaljad lehtpõõsastikud, sekka paar karuspalmi. Oli seal kameeliaid ja mahooniaid, aukuubad, ruskused, skimmiad ning puksmarjad. Skimmiad kuuluvad ruudiliste ehk tsitruseliste sugukonda. Wakehurstis asub skimmiate rahvuslik kollektsioon ja nii jäi ette igas mõõdus ning lehesuuruses põõsaid, sealhulgas puna­viljaliste kõrval ka valgetega. Puksmarjad on pukspuude suuremalehised sugulased. Neist kahtlast puksmarja (Sarcococca confusa) näib kahtlasele nimele vaatamata olevat võimalik ka Eestis kasvatada, ent tegu on alles uudistaimega ja vara on midagi kindlamat väita.
Camellia sasanqua roosas õies põõsas levitas tugevat lõhna. Veelgi enam jäi aga pilk ungari tamme all levivale alpikanniaasale. Milline vapustav vaip roosasid ja valgeid õisi! Nüüd keset sügist tegi see õrn ilu lausa hinge hellaks. Naapoli alpikanni kasvatatakse ka Eestis, kus aga taolist vägevat õievaipa pole kindlasti keegi veel suutnud saavutada.
Varakevadel õitsevad Wake­hurstis aga nõiapuuliste sugu­konna esindajad. Näiteks kollaste rippõisikutega eba­sarapuu (Corylopsis goteana) ja pisikeste punaste õietuttidega raudpuu (Parrotia persica). Viimane on tähelepanuväärne jääajaeelne relikt, kes kunagi levis Euroopa metsades laialdaselt, ent nüüdseks on ellu jäänud vaid Lõuna-Kaspia metsades. Kui kodumaal Iraanis ja Aserbaidžaanis sirguvad nad üsna sihvakateks lapilisekoorelisteks puudeks, siis kultuuris kipuvad pigem laiutama. Nii ka Wakehurstis, kus raudpuu moodustab 8 m kõrge, ent igavese laia mütaka. Mustad nupud võrseil ennustasid kevadisi õisi. Ei tea, kas Eestis suudab kunagi ka mõni praegune raudpuuhakatis õitsema minna? Sõrves ehk ikka.
Jõudsime Hiina-Himaalaja aeda, kuhu on istutatud palju erinevaid kääbusrodosid, tuhkpuid, mõistagi oli esindatud ka kuuemeetrine bambus. Hiina nüssa tumeläikivad lehed näisid igihaljaina. Ja oli veel üks kauni lehestikuga puu: laiutava kasvuga pihlakas (Sorbus caloneura). Tema vaomustriliste ümarate lehtede vahel pruunitasid viljad. Kahjuks veel toored. See omapärane pihlakas olla üsna külmataluv ja kunagi võiks keegi teda ka Eestis prooviks istutada.
Järgmisena paelusid pilku suurte paksude lehtedega Campbelli magnooliad. Justkui igihaljad, ent siiski heitlehised. Kevadel puhkevad raagudel lillaroosad õied ja seda pilti on võrreldud okstele laskunud värvikireva linnu­parvega. Kahjuks hakkavat puu õitsema alles kolmekümne­aastaselt ja Eesti kliima on ta jaoks ilmselt liiga karm. Ometi ei suutnud ma kiusatusele vastu panna, et üks veider kõver muhklik roosa vili kaasa korjata.
Naabruses laiutas vägev kuuejalase tüveläbimõõduga idapöök, maapind pudenenud värskeid seemneid täis. Muidugi ahnitsesin ma seal neid hulga kokku. Ju tuleb Hiiumaale siis idapöögik kasvama panna. See Musta mere piirkonna suurte lehtedega pöögiliik kasvab väga hästi Poolas ja võiks ka Eesti merelisemas osas ehk perspektiivseks osutuda.
Vahemeremaade loodust esindasid teiste seas suur igihaljas iilekstamm, igi­haljana näiv trooja tamm ning munga­piprapõõsas.
Mainida võiks veel igihaljaste lehtedega näsiniint (Daphne tangutica) ja silepunase tüvega teepõõsaliste sugukonda kuuluvat Stuartia chinensist.
Edasi tulid aga juba Maa lõunapoolkera taimed, kelle pärast Wakehursti ja üldse Inglismaale olime reisi ette võtnud.

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411