Teisipäev, jaanuar 17, 2017
 

Läbi Tareste Tõrvaninale 3.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Soovõhk (Calla palustris) on, nagu ladinakeelne nimi kinnitab, ehtne kodumaine kalla. Mullu suveni oli ta mulle ses mõttes tundmatu taim, kuna ma polnud teda varem otseselt näinud, ainult raamatupiltidelt.
Pole ka ime, sest soovõhk on Lääne-Eestis haruldane, näiteks Saaremaale on märgitud vaid üks leiutäpp. Siis sain aga vihje, et Tõrva­ninal olla teda üks loops suisa paksult täis. Nõnda tol juunipäeval ma kallajahile läksingi. Jõudsin Tõrvanina lähistel vääriselupaiga sildini. Selle taga laius sanglepalodu. Musta maapinna olid metssead õige põhjalikult segamini paisanud. Siiski haljendasid siin naiste­sõnajala lehtrid, kollase võhumõõga puhmad, laiümarad varsakabjalehed. Ja nende vahel kuni poolde säärde südajad läikivad vao­mustrilised helerohetavad kallalehed. Oligi soovõhk leitud! Ent õisi paraku ei ühtegi. Ju liiga hämar seal hõreliituses sanglepavõrade all.
Edasi läks astumine juba liiga tümaks ja jalguneelavaks. Angervaksa, kõrve­nõgest ja maavitsa jäi seal ette ka. Viimane on luude­rohu kõrval me looduse teine puitunud liaan, ent ses kohas kasvas ta vaid äbarike nääpsudena.
Tagasi rajal, tuli kohe järgmine lodusoolaik, sedakorda juba puudeta. Tolle lõuna­sopis vees-mudas paistis veidi ubalehte ja lausaliselt soovõhalehestikku, nii 6 m pikkuselt. Ja näe: üks puhas­valge kallaõis helendas seal toredasti. Lisaks veel üks, rohekam. No täiesti ehtsad kallad põhjamaa männi-kuusemetsa rüpes! Läikiv lehestik juba ise oli eksootiline, aga siis veel see õis… Kohe leidsin veel kaks õit, siis veel… kokku nii 15 ringis. Tundus, et õitsemis­aeg oli alles veel ees. Paraku tuli neid vaid eemalt silmitseda, sest mülkasse uppuma ronida polnud nagu tahtmist.
Siinkohal peaks natukese täpsustama. Nagu kukitsa õis pole päris õis, vaid valgete kande­lehtedega õisik, nii ka soovõha puhul. See tähendab, et too puhas­valge suur puri on tegelikult vaid kandeleht ning õied on tiba­tillukesed, moodustades kokku väikese kollase nuia. Hiljem arenevad need punaseks mürgiseks vilikonnaks. Kogu taim olla mürgine, ent ometi jahvatatud vanasti puuduseaegadel soo­võha risoomid magusavõitu valgeks jahuks, mis segati odrajahuga ja küpsetati leivaks.
Edasi tuli juba pikk jõena looklev mudalodu. See oli üksainus lõputu tihe lai Kalla­jõgi, läikivate süda­lehtede mass. Hull kalla­uputus! See oli lummav koht, nagu kujundatud eksootiline aiamaastik. Kõvade metsa­kallaste vahel kulgev roheline Kallajõgi, vohavas lehevaibas sekka püstjaid võhumõõku. Õisi jagus aga vähe. Ju tahaks soovõhk rikkalikuks õitsemiseks päikest, mida ses rohelise valgusega metsavilus vist peagu paistma ei pääsegi.
Põikasin siit otse ranna poole. Kuusik varjas väga lopsakate naistesõna­jalgadega orundit, kus vabalt oleks võinud laanesõnajalgu leiduda, ent paraku mitte. Mis seal’s ikka, olnukski liiga palju taimharuldusi korraga tahta. Jõudsin murrutatud järsule metsa ja mere piirile, oma Hiiumaa lemmikrannale, Tõrvaninale. Ent meeli valitses veel mõnda aega selja­taha jäänud iselaadse Kallajõe lummus.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411