Teisipäev, jaanuar 24, 2017
 

Järelehüüe võõrale mehele

Vähe on neid inimesi, kes ilma sõnu lausumata, ainult oma olemusega, suudavad sügava mulje jätta ja südamesse pugeda. Vahel piisab selleks vaid põgusast kohtumisest, teine kord jääb hinge mõni üksik tegu või sõna.
Rein Maalmeister oli ja jäi minu jaoks võõraks inimeseks. Kolisin Kärdlasse elama ju alles pool aastat tagasi. Ometi tundub täna nagu oleks tolleaegsest Kärdlast midagi olulist kadunud. Mitte ainult inimene, vaid loodusmärk või sümbol. Otsekui linnaparki poleks enam või pritsumaja oleks kadunud.
Uskumatu küll, aga minu jaoks jõudis pilt tööd tegevast Reinust (muidugi ei teadnud ma siis tema nimegi) poole aastaga kujuneda lahutamatuks osaks igapäevasest Kärdlast. Miks ta aga nii sügava mulje jättis?
Kas see oli sellest, et ta oli üks esimesi inimesi, kes mind kui sisserännanut linna peal jalutades teretama hakkas, seejuures mitte sellise pilguga, et “kes sina selline veel oled”. Või oli midagi tema vaikses ja jälgivas olekus, mis peegeldas mulle kogu seda rahu, mille pärast olin siia kolinud. Või vahest oli see temast õhkunud inimlikkus, mis mind puudutas, ilma et oleks olnud vaja suud avadagi.
Ei tea. Küll aga jäi mind piinama tõsiasi, et me ei jõudnud enne tema ootamatut surma isegi mitte tutvuda, kuigi selleks oli lugematu hulk võimalusi. Aga inimene on juba kord selline, et kui keegi muutub sinu jaoks sümboliks nagu Rein, siis kipudki vist arvama, et kuhu ta ikka kaob. Ta oli enne mind siin, on ka edaspidi. Ei tõuse ju hommikul üles mõttega, et peaks pritsumajas ära käima, äkki homme seda enam pole seal.
Mõni päev enne seda traagilist õnnetust seisis Rein koolimaja esimesel korrusel ja vaatas läbi klaasukse õue. Mina sõitsin, nagu tavaks saanud, Tuurust rattaga kooli ette, et minna õpetajatega tööasju arutama. Ei jõudnud ma veel mõeldagi, mis uksest ma kooli sisenen. Jõudsin vaevalt rattalt maha hüpata, kui avanes kooli koridori klaasuks ja Rein kutsus enda juurest sisse. Veidi ootamatust pakkumisest, ruttasingi avatud uksest sisse. Rein, ise silmnähtavalt rõõmus tehtud heateo pärast, lausus veel poolel häälel: “Siit saab ka sisse tulla, aga selleks peab keegi seestpoolt ukse lahti tegema.” Kui vahva inimene, nii siiras ja tähelepanelik, jõudsin veel mõelda ja ruttasin kohe edasi.
Kui tihti ruttame sellistest alandlikest inimestest mööda ja kui harva võtame aega, et neid heade sõnadega kosutada. Kui tihti võtame loomulikuna nende inimlikkust ja kui harva ise seda nendega jagame.
Arvan, et uskliku inimesena lootis Rein, et ta ühel ilusal päeval pärast oma surma jälle üles äratatakse. Minagi ootan seda, et teha siis ära see, mis praegu tegemata jäi – saada temaga tuttavaks. Seniks aga – puhka rahus!
Henri Reeder

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411