Reede, detsember 30, 2016
 

Lõokannused Haapsalu linnusemüüridel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Oktoobri lõpus Haapsalus käies üllatas mind taas kollane lõokannus (Corydalis lutea). Jah, meelde tuli: kümne aasta tagusel sügisel imetlesin seal linnusemüüridel samuti neid isevärki õitsejaid. Nüüd siis taas.
Hoolimata jääkülmast ilmast õilmitsesid nad ikka veel. Terved õhulised rohelised taimepahmakad mõnede suviselt õrnade värviliste õisikutega. Kusjuures kasvupinnaks vaid mördised müüripraod. Tõeline ehe!
Korjasin mõned rohelised kuprad kaasa, et nende sees leiduvad tillukesed mustad seemned kodumetsa välule külvata. Muretsesin, et kas hapukas liivmuld neile üldse sobib ja igaks juhuks rikastasin külvilapi lubjakruusaga.
Hiljem kirjandust uurides selgus, et kollane lõokannus olla üks väga vähenõudlik tegelane, kasvades sealgi, kus keegi teine toime ei tule. Ja kui on nii hull koht, et isegi see liik vastu ei pea, siis ei jää muud üle kui paik üle asfalteerida. Teisalt võivat ta liigagi umbrohuselt vohama hakata. Pealekauba armastavad sipelgad lõokannuste seemneid ringi tassida – neid meelitab seemet ümbritsev õli- ja valgurikas kest.
Kollane lõokannus vohavat lisaks Haapsalu linnuse­müüridele ka Tartus Kassitoomel. Seega pigem linnavurle. Tegelikult pärineb taim algselt Lõuna-Alpidest ja on inimese poolt meile sisse toodud. Päris loodusesse pole ta siinmail vist veel putkanud. Eestis kasvavad looduslikult vahelmine ja harilik lõokannus. Viimane on üks väga armas lillade õitega kevadiste metsasalude lill, keda harva Hiiumaalgi leiab, näiteks Kassari Esiküla tammikus. Sinna peaks kevadel üle aastate ühe taasavastus­retke tegema.
Kui harilik lõokannus õitseb aprillis-mais ja juunis juba närbub, siis kollane lõokannus alustab mai lõpul ja õitseb nii kaua kuni vähegi ilma on. Ehk siis oktoobri lõpuni välja. Ju põrutaks edasigi, ent tänavune novembri algus keeras talviseks.
Jõulukuu algul taas Haapsalus käies põikasin korraks ka lõokannuseid kaema. No muidugi, seal Põlluvärava torni taga müüridel olid rohetavad pahmakad õige räsitult risakile vajunud. Ent ühes müüriorvas haljendas lõokannus ikka täitsa suviselt, nagu poleks vahepeal kümnekraadiseid külmasid olnudki. Vaid ta kollased õied olid närtsinud.
See müüriorva kasvupaik näitab, et kollane lõokannus võib õitseda isegi täisvarjus. Tõesti tore taim kodumetsa, tooks tulevikus siia õiteilu ka sügisesel ajal, kui kõik muu juba väsib ja teisi õitsejaid enam pole. Vast ta ei muutu nii hulluks umbrohuks, et teised salutaimed lämmatab?
Muide, taimesüstemaatikas käib üks pidev ümbertegemine ja ümber­nimetamine. Nii on kollasest lõo­kannusest mõnes allikas saanud hoopis kollane kuldkannus (Pseudofumaria lutea) ja paigutatud on lõokannuseid nii punandiliste kui magunaliste sugukonda.
Taimel endal pole sellest muidugi sooja ega külma. Tema elab oma elu, mille eesmärgiks on vaid paljunemine ja levimine, kasutades ära nii praktilise meelega sipelgate kui ilumeelega inimeste abi.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411