Teisipäev, detsember 13, 2016
 

“Fenalår”i ja “hiiu viiulit” võrdlemas

Sander Kopli
Sander Kopli
MTÜ Hiiu Veis ja Lammas liikmed käisid õppereisil Norras, et teha retk lamba­kintsu ehk “hiiu viiuli” kuivatamise ajalukku ja tööstuslikku tänapäeva.
Reisi sihtkoha leidsime UNESCO programmi Inimene ja biosfäär võrgustiku kaudu. Norra kolleegid olid kohe väga lahkesti nõus meid võõrustama ja oma tulevast biosfääriala tutvustama.
Norra partnerid pakkusid meile väga sisuka ja täpselt fokuseeritud programmi, mis sisaldas lambafarmi, lihatööstuse, villavabriku, talu­turu külastust ja muudki.
Novembri lõpus külastasimegi Norra läänerannikul asuvat imekaunist Bergenit ja biosfääriala kandidaadiks pürgivat Nordhordlandi regiooni. Nordhordlandis peetakse Norra maatõugu lambaid, säilitades nende geneetilist fondi. Lambaid karjatatakse aladel, mida hooldatakse loodusliku mitme­kesisuse ja lammaste talvesööda varumise eesmärgil aastasadu vanade tavade kohaselt. Samas on üle aegade säilinud ka tava kuivatada lambaliha.
Reisi peaeesmärk oligi teha tutvust Norra traditsioonilise “fenalår”i ehk lamba tagakintsu kuivatamise tehnoloogiaga. Meil oli võimalus näha nii väikse­mahulist kui ka pisut suuremat tootmist. Päris suurtööstus sellise kvaliteediga toodet valmistada ei suuda, ka ei saa ükski suurtööstus endale lubada kolm kuud kestvat liha kuivatamist. Väiksemad tootmised seda aga suudavad ja nende toodangul on hea minek.
Just jõulude ajal on lamba­lihatoodete, eriti soolatud-kuivatatud lambaliha järele turgudel suur nõudlus. See omamoodi käsitöönduslik lambasink on taskukohane ka tavalisele norrakale – nad hindavad toodet, millel on traditsiooniline maitse ja kõrge kvaliteet.
Lambafarm ja villavabrik
Käisime ka lambafarmis, kus lambaid peetakse kõige uuema tehnoloogia abil, aga ka traditsiooniliselt, neid aasta­ringi mägedes karjatades.
Kari oli jagatud kaheks vastavalt tõule – vana maatõugu lammas ja lihalambaks aretatud Norra valge lammas, kes annab põhitoodangu.
Programm oli mitmekesine, põikasime läbi ka kohalikust villavabrikust. Meile hiidlastele oli see huvitav kogemus, on ju meil endilgi Vaemla villavabrik, mille üle uhkust tunneme. Kuigi jah, Norra oma oli vast neli korda suurem ja masinaid oli seal ka rohkem ja vaat, et veel vanemadki kui meil Vaemlas.
Veel külastasime poode, kus lambatooteid müüakse ja viimasel päeval väisasime Bergenis ehtsat taluturgu. Vaatamata väga tugevatele vihmahoogudele oli pakkujaid välja tulnud päris palju ja lettide ees käis tihe rebimine. Kui iga leti juures oleksime teinud peatuse degusteerimiseks, oleks kõhu üsna täis saanud. Meie eelistasime kaasa osta Norra juustu, ka pruuni juustu, lambavorsti, -sinki ja -rulaadi.
Norra rahvas on väga külalis­lahke, meid võeti tõesti väga hästi vastu. Kahel korral kutsuti meid päris kodusesse ringi, kus pakuti kohalikke maitseid ja jõuluajale iseloomulikku õhtusööki.
Norra kodud on lihtsad, hästi soojustatud ja hubased. Ruumides näeb palju heledaid toone. Nad ise ütlevad, et kuna nad veedavad palju aega tubaselt, siis peab ümbrus olema helge ja esteetiline.
Reisilt toodud tarkused
Nii Hiiumaal kui Norras ei ole väikesemahuline tootmine piisav enda elatamiseks, reeglina saadakse põhisisse­tulek palgatöölt.
Kuivatatud lambakintsu tootmine on lihtsam kui väljast­poolt paistab – ei ole tarvis mingeid erilisi kuivatuseks sobivaid koopaid või nippe. Meil võiks see kujuneda nišitooteks ja täiendada turismimajandust.
Kinnitust saime tõsi­asjale, et iga tööd tuleb teha pühendunult ja hingega, siis tulevad ka tulemused.
Kvaliteet, kvaliteet ja veel kord kvaliteet ning alustada tuleb looma kasvatamisest. Mõelda läbi, mis tõugu loom ja kuhu see sobib, mida sööb ja kuidas kasvab. Hoolega kasvatatud loomast saab ka hea toote.
Oli tunda, et norrakad on oma tegemiste üle väga uhked, samas hästi vastutulelikud – avatust, külalislahkust ja usaldust võõraste vastu võiks neilt õppida.
Meiegi võiksime oma haruldasi poollooduslikke alasid rohkem esile tõsta, teha sinna väljasõite koos spetsialistiga, kes selgitaks, miks on vaja taastada alvareid ja neid majandada, milleks hoida elus endisi kombeid ja ajaloolist mälu.
Retk kuivatatud lambakintsu tootmise ajalukku oli kui matk aega enne elektri ja külmkapi leiutamist. Mil moel rannarahvas oma saake ja loomasaadusi toiduks säilitas? Kuivõrd sarnased või erinevad olid need võtted? Üks nüanss joonistus kindlalt välja – nende kuivatatud ja seejärel piduroaks valmistatud lambalihatooted olid tavalise eestlase maitsemeele jaoks liiga soolased.

LIA ROSENBERG
ekspert-grupijuht-tõlk

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411