Teisipäev, detsember 6, 2016
 

Biskaia laht meremeeste silmade läbi

aqua/NASA
Türgist Rohuküla poole ruttav parvlaev Leiger jõudis laupäeva südaöösel Prantsusmaa sadama­linna Bresti ja ootas esmaspäeva hommikul sealses sadamas ilma paranemist.
Kui algselt oli Hispaaniast lahkunud Leigri sihtpunktiks Kieli kanali suudmes paiknev Saksa linn Brunsbüttel, siis ilmaolud tegid marsruuti oma korrektiivid. Ka plaan, ületada laht kõige otsemat teed üle ookeani, jäi kõrvale, sest kapten Hanno Naaberi sõnul ei olnud mõistlik liigseid riske võtta. Ometi on kodutee üks keerulisemaid etappe, Biskaia laht, selja taha jäänud.
Mis merealaga on tegemist, miks loetakse Biskaia lahte nii keeruliseks ja ohtlikuks paigaks ning kuidas seal varem sõitnud Eestis pärit mererändurid lahte kirjeldavad.
Eesti entsüklopeedia ütleb, et Biskaia laht on Atlandi ookeani avalaht Prantsusmaa ja Hispaania ranniku vahel. Lahe pindala on 200 000 km2,
seega rohkem kui neli Eestit, suurim sügavus 5100 meetrit, tõusu-mõõna vahe kuni 6,7 meetrit. Püütakse sardiini, anšoovist, tuunikala ja austreid. Biskaia laht on sagedaste tormide, tugevate hoovuste ja udude tõttu tuntud kui meresõidu ohtlikemaid piirkondi. Rannikuil on vähe varjulisi sadamapaiku ja palju karisid.
Purjeka Martha kapten Hillar Kukk kirjeldab oma raamatus “Olen tohtinud hingata tuult vabal merel”, Biskaia lahel seilamist
2001. aasta augustis ehk veel enne purjelaev Martha ümbermaailmareisi, järgnevalt: “Lainetus on siin veidi üllatav. Ettekujutusele vastav pikk ja lauge laine vaheldub üsnagi konarliku ja segase merega. Täheldame ka nõrkasid, kuni ühesõlmelisi voolusid, mis on kord päri, kord vastu. Ja sugugi mitte loodete rütmis.”
Kukk meenutab, kuidas Brestis (Leigri sadamapaik selle nädala alguses) uuris ta meremuuseumis Atlandi ookeani põhjareljeefi. Seal oli selgesti näha, kuidas mõnekümne miili jooksul muutub veidi enam kui saja meetri sügavusel paiknev mandrilava enam kui nelja­kilomeetriseks Lääne-Euroopa sügavikuks. “Mere sügavus ja avarus tekitavad vastakaid tundeid. Segunevad imetlus, kartus, üksindus, igatsus, kokkukuuluvus… Koduvetes oleks nagu kõik kuidagi lihtsam ja turvalisem,” kirjutab kapten Kukk.
Marko Matvere märgib oma katamaraani Nordea ümberilmasõidu raamatus “Meri ja kuked”, et Biskaia laht on tormi korral kuulus oma suurte lainete poolest, mida tekitab merepõhja järsk tõus. Seega minnakse üle lahe kas suure kaarega mere poolt või siis hoopis hästi kalda lähedalt. Matvere kiidab ka Biskaia merevee väga sinist värvi ning nimetab nähtud vaalu ja delfiine.
Praegu Kanaari saarte vahel turiste sõidutava purjelaeva Hoppet blogis (hoppetiblogiraamat.blogspot.com.ee) räägitakse 2015. aasta kevadel toimunud seilamisest Biskaia lahel nii: “Biskaia on üks neist kohtadest, millest on laeval palju juttu olnud, eelkõige pootsmani poolt ja seda just merekooli poiste hirmutamiseks. Juttudel on aga tõepõhi all – selles piirkonnas on üldjuhul tegemist väga keeruliste ilmaoludega ja murdvate lainetega, mis tulevad vastu kui veesein. Olud on niivõrd keerulised, et kogenud meresõitja, meie tüürimees, palus pootsmanil isegi ankru tekil turvalisemalt kinnitada. Meie aga olime sedavõrd õnnega koos, et ületasime Biskaia sujuvalt kulgedes vaid ühe pika nädala­vahetusega.”
Parvlaeval Leiger seisab aga nüüd ees kodutee järgmine tõsine katsumus: ülitiheda laevaliiklusega La Manche väin Euroopa mandriosa ja Suurbritannia saare vahel.

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411