Teisipäev, november 8, 2016
 

Paleochoras, Liibüa mere rannikul

Tapio Vares
Liinibuss sõitis läbi üpris lopsaka Lääne-­Kreeta sisemaa lõuna­ranniku suunas. Mööda libisesid kastanite­orud ja maasikapuude nõlvad.
Kreeta lõunarannik on järskude mäevallide rant, inimesele eluks kõlblikke lausikumaid alasid jagub väga vähe. Siiski on mõne eraldatud oru suudmesse pressinud end harvad asulad. Paleochora  on üks neist. Poolsaarel paiknev linnake on tegelikult üsna vana asula. Pool­saare künkal kohtab paeseid müüre – Veneetsia aegsed linnuse­varemed. Naabruses toretseb ortodoksi kiriku kellatorn, mis tuletas mulle Petserit meelde. Ka oli sarnaseid kirikutegelasi üksjagu liikvel. Oli 30. aprilli õhtu­poolik, idakiriku usuliste jaoks sel aastal tavatult hiline vaikne laupäev. Ühe­sõnaga, meie keeli muna­pühad, mis siin lõunas on aasta suurim püha. Rahvas liikus ringi nülitud lahjade lamba­rümpadega, varemetes püstitati autokummidest ja kaltsudest monstrumit, millele ilmselgelt kavatseti tuli otsa pista. Sellise tugeva tuulega? Hullud püromaanid!
Loojuv päike kuldas varemete­labürinti ja üles sööstvaid lagekaljuseid mägesid. Meri sinetas sügav­tumedalt. Kujutlesin, kuis Paleochora võis muiste oluline sadam olla. Kreeta sise­maalt liikusid kaubad siia rannikule, et laevadel edasi otse lõunasse Kürenaikasse (Liibüa) või kuhu iganes edasi seilata. Nüüd on Paleochora turismiasula. Ent seejuures mõõdukalt, üsna armas koht, ei mingeid tehase­mõõtu hotelli­kolakaid.
Enne varemetemäelt lahkumist avastasime nõlvalt väga üksildase mitmeladvalise kreeta datlipalmi tuustaka. Ju ta kusagilt kaugematest palmiorgudest siia linnu kõhus sattus.
Hea oli lõõtsutava tuule eest kaitsva nelja seina vahele saada. Ennist, vaevu bussist välja saanud, haakis üks rolleriga Giannise nimeline tüüp meile ligi ja vedas otse linnusemüüri juures asuva pansionaadini. Tuba oli odav, vajalikud mugavused olemas. Oh, mis õndsus peale kõva põhjaga telgis vähkremisi pehmes voodis pestult lebaskleda, veini trimbata ja telekat vaadata. Enamus turiste just sedasi reisibki. Ja ringi sõidavad rendiautoga, mille abil näeb palju ja kiiresti. Meie sõltume bussidest ja oma koibadest. Ja restoranide asemel käime toidupoodides.
Uinusin eemalt kiriku poolt kostuva papi rahustava mõmina saatel.
Ülestõusmispüha Paleochoras oli nii tähtis püha, et hiir ka ei liikunud. Või noh, peagu sedasi. Buss siiski sõitis. Kuid toidupoed püsisid kindlalt kinni. Küsisin tänaval mõne lahti oleva kohta, kuid raputati vaid kahetsevalt pead. Bussijaamast sai vähemalt küpsiseid kaasa osta, niisiis täispaastumist õnneks ees ei oodanud. Kamp mehi istus jaamahoones laua taga ja tossas ruumi rahumeeli siniseks. Nagu polekski euroliidus, vaid kusagil Lähis-Idas.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411