Reede, november 25, 2016
 

“Mis juhtus krokodilliga?” Viimsis

erakogu
11.–12. novembrini toimus Viimsis üheksas üleriigiline noorema astme kooliteatrite festival Väike Lava 2016.
Ürituse maskotiks on väike vaalapoeg Wilhelmiine. Enne 1940. aastat olla sealkandis vaala nähtud, sellest siis selline nime valik. Muuseas, Kundas oli festivali maskotiks karupoeg Karoliine – võib-olla on sealkandis palju karusid? Näitetruppidelgi olid sellised nimed: Kunda Karoliine ja Viimsi Wilhelmiine.
Käesoleva aastani olime harjunud eelnimetatud festivali seostama Kunda kooliga, kus leidsid aset eelnenud festivalid. Lapsed, kellega me esmakordselt Kundasse läksime ja Karlssoni ja Väikevenna lugu mängisime, õppisid tollal neljandas klassis. Praeguseks on nende õpingud meie koolis 9. klassi lõpetamisega läbi saanud. Ka teise trupi lapsed, kellega mängisime seal Ott
Arderi loomingut ja vana­sõnade lugu, on jõudnud juba 7. klassi. Kuna festival on mõeldud kuni 6. klassi õpilastele, ei saanud me minna ka nendega. Kuid soov just Väikesel Laval esineda oli väga suur, sest head mälestused olid alles. Ootama pidime veel ühe aasta, sest festival oli nii öelda “puhkusel”, kuna festivali korraldaja, õpetaja Maarika Koks, kes festivali üheksa aastat juhtinud, vahetas elu-ja töökohta. Nimigi Väike Lava pärineb Kunda tillukesevõitu lavalt (6x8m). Tahtmine sellest ilusast teatripeost osa saada oli aga tugev ja nii otsustasimegi lastega teatritükiga maha saada ja kooliteatrite festivalile minna.
Avamisel soovis Viimsi valla esindaja kõigile lennukat teatri­festivali, arvas, et noored saavad hakkama ja juhendajatel ei maksaks pabistada. Viimsi kooli direktriss soovis osavõtjatele häid kordaminekuid, tundis rõõmu, et teatripidu Viimsi koolis toimub ja ütles, et head traditsioonid jäävad kestma.
Käina kooliteatri trupis oli kaheksa last kolmandast klassist: Meribell Rüütel, Karl-Kustas Toimra, Rasmus Luure, Kristelle Platov, Britt-Anell Teemets, Martin Kääramees, Maileli Lepa ja Kevor Läänesaar, kolm last viiendast klassist: May Kane, Sandra-Liisa Leigri ja Anete Lisete Pamberg ning kaks last kuuendast klassist: Eduard Transtok ja Siret Hiiemäe.
Lastekirjanduse varasalv on pungil kaunitest ja sügavamõttelistest lugudest. Valida oli nii raske, sest paljud kõnetasid. Marina Moskvina “Mis juhtus krokodilliga?” tundus eakohane ja mõtlemapanev ning selget sõnumit kandev südamlik lugu. Lisa saime veel Sam McBratney raamatust “Sa oled mulle nii kallis”. Meie loo tegelasteks olid tibu ja krokodillid, teemaks  tingimusteta armastus ja elamine oma südame järgi. Ja kui kedagi armastad, siis tuleb seda talle öelda. Et ta teaks.
Muidugi sündis kogu lavastus lastega arutades ja uusi ja paremaid lahendusi otsides. Lavakujundus ja kostüümid valmisid koostöös õpetajate Kaili Saarna ja Andres Juhega nagu kõik meie kooli varasemadki teatritükid.
Žüriis olid Maret Oomer, kooliteatrite koordinaator harrastusteatrite liidust, näitleja Aita Vaher, Maiu Küngas, kes aastaid juhtis Kunda linna kultuurielu, ja oli ka varasemate festivalide korraldaja, nüüdseks pealinna elanik, aga jätkuvalt teatrihuviline. Žürii neljandaks liikmeks oli Kunda kooli gümnasist ja kooliteatri õpilane Keili Kaugenbach.
Kahel päeval esines festivalil 15 truppi Eestimaa erinevaist paigust. Ilusaid lugusid oli palju! Nii hea meel oli vaadata, kuidas lapsed särasilmil etendustele kaasa elasid. Meie saime eripreemia headuse ja inimlikkuse kogemise eest. Näitlejapreemia anti üle Eduard Transtokile Kroku ja Kevor Läänesaarele Kuu rolli eest.
Lapsed said töötoas meisterdada, ka diskoõhtu oli väga populaarne. Järgmine päev algas hommikuvõimlemise ja lumememmede paraadiga kooli ees. Lumememmed tegime me ise ja sündisid need naeru ja möllu saatel.
Kooli ees oli helkuripuu. Mina võtsin oma mantli küljest Käina valla helkuri ja riputasin nii kõrgele kui ulatasin. Ilus ümmargune oli see ja meie valla nimi suurte roheliste tähtedega peal. Las nad siis vaatavad, et selline vald on (või oli?) olemas ja imestavad, kuidas see helkur võis nende koolimaja ette sattuda?
Lastele oli külla tulnud mustkunstnik, kes lapsi hullutas ja segadusse ajas nagu neile kombeks. Suur tordilaud peo lõpetuseks oli rikkalik ja võeti laste poolt rõõmuga vastu.
Viimsi suure, avara ja ilusa koolimaja uksele jäi lehvitama naerul näoga Maarika Koks, kui me oma varandusega Lehtri bussi läksime. “Tulge järgmisel aastal jälle!” kõlas meile järele hüüe. Muidugi läheme! Milles küsimus?
Täname oma koduvalda ja kultuurkapitali reisitoetuse eest.
Tiia Korv
Käina kooliteatri juhendaja

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411