Teisipäev, november 15, 2016
 

Metsastuv Vryssesi kant

Tapio Vares
Kreeta põhjaranniku lähistele jääv Vrysses näib üsna eriline – asula südameks on kõrged varjulised plaatanipuud ja tavernad nende all. Paraku on kitsad lood veega – see tuleb kusagilt voolikust, et hädapärast täita jõesängi põhja valatud terrass­basseinikesi.
Vryssesi ümbruses leidub erilist puistukooslust: küpressi­mets loorberiga. Muidugi, meie mõistes õiget metsa pole, on vaid salud ja puuderibad. Kuid nagu öeldakse: abiks seegi. Tükati loovad tumedad, Lapimaa kuuski meenutavad koonused mulje, nagu olekski tõesti täitsa metsad. Tundub, et küpress tungib tasapisi õlipuuistandustele peale ja kui inimene natukese järele annaks, võiks siin tulevikus tõesti päris metsad mühadagi.
Maanteeserva on istutatud ka õhuliste kreeta mändide metsariba, ent männid ei taha millegipärast ümbrust vallutama asuda.
Telgipaika otsides kõndisime läbi viljapuudega tasandiku. Siin ei olnud lammastest pügatud früüganat-gariigi, vaid puude all vohas kõrge rohi. Lopsakas Vrysses! Samas olin juba nii harjunud kääbuspõõsastikega, et säärane heinaga maastik tundus järsku kuidagi lohaka, hooletusse­jäetuna…
Suur lihav emis koos põrsa­karjaga tuhnis vabalt tee­servas laia jaanikaunapuu all. Eksootiline pilt sedasi kodu­sigu vabalt liikumas näha. Vinnasin läheduses kasvavalt puult paar apelsini.
Nõlv kerkis üles. Karvased tammed. Üksikud laiad küpressid, niit täis kõrgeid kitsehernest meenutavaid sinililla­õielisi rohttaimi. Koos küpressidega lõi see iseäraliku
meeleolu, kuidagi niiöelda ebavahemerelise.
Ainsal telgile sobival rõhtsal lapikesel turritasid igi­haljad asparid, mis tuli noaga maha nüsida. Väiksed vihmasabinad jõudsid me lopsakale küpressinõlvale. Jah, üsna teistmoodi Kreeta oli siin.
Järgmisel päeval trehvasime lisaks me laagriplatsile veel paaris kohas küpresse loorberitega. Kahjuks mitte kusagil metsana, vaid kõigest saluriismetena.
Tähelepanuväärseks osutus üks tee naabruses kummuv tammepuu. Tegemist oli karvase tammega (Quercus pubescens), heitlehise liigiga, kes muiste on minoslaste poolt sisse toodud ja saarel hästi kodunenud, lausa metsistunud. See isend on muidugi Minose ajast tuhandeid aastaid noorem, kuid ometi vägevam kui iidseimgi õlipuu. Tüveläbimõõt küll mitte eriti suur, nii kolme jala kanti, ent peamine on jämedate harude rohkus. Nõnda võtab see puu enda alla üsna suure maalahmaka ehk üksainus tammepuu ja terve metsa­tukake! Puu oksad kaarduvad onnina eemal maani ning oma jõuliste juurtega on ta paekalju paksud längus kihid laiali lükanud ja üles kergitanud. Milline jõud!
Teised karvased tammed ja loorberipõõsad hoiavad sellest hiiglasest aupakliku sõõrina eemale.
“Noh, kas arvestasid ikka, kui suureks see kasvada võib?” küsis Erko tögavalt, viidates, et mul on kodus Hiiumaal kasvamas mõni Slovakkiast, areaali põhjapiirilt toodud tõrust tärganud karvane tamm. Ent muretsemiseks pole mul põhjust. Muidugi meil põhjamaal ei kasva nad ilmaski nii hiiglaslikuks. Hea, kui üldse puu­kujuliseks suudavad sirguda.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411