Teisipäev, november 1, 2016
 

Kevadise Kreeka reisi päevik vol 4.

 

Tapio Vares | Hiiu Leht
Omalose sirguvas tselkvametsas

Omalose asundus platoo kirdenurgas pole asula tavapärases mõistes.
Vaatad eemalt, et pood, ent see osutub tavernaks. Järgmises poe moodi majas on jälle taverna. Ja kolmas ja neljaski on ikka taverna, teisel korrusel hotell. Ka ridaelamu osutub hotelliks. Nõlval on siiski ka mõni elumaja, ent kasutusel nähtavasti pigem suvilana. Nii tore, kui Omalosel oleks aastaringne väike küla oma minimarketiga ent kreeta­laste jaoks on siinsed talved püsiasustuse jaoks liiga karmid.
Ronisime asula idaservas loodesse avanevale mäe­nõlvale. Jalamaid hakkasid pihta tselkvad. Ikka veel ja veel. Kohati rühmana, sekka värvitamme ja kreeta vahtrat. Üks vaher oli oma liigi kohta esinduslik: ligi 10 m kõrge ja tüvi jalase läbimõõduga – ilus keraja võraga puu.
Siingi levib kivine puis­karjamaa, pealekauba kerkivad võimsad varemetemüürid. Kas nii vägevad karjuseonnid olid muiste? Nüüd näikse ses paigas karjatamis­koormus nõrgem olevat ja näib toimuvat taasmetsastumine. Puud on üsna noored veel, tselkvate tüved läbimõõdus pool jalga või vähem. Siiski on paljudel kõrgust juba 5–6 m, pikemad suisa 8 m. Siingi olid värvitammed imeviguriteks pügatud. Kummelivaibad lõhnasid astumise all.
Selles lootustandvas noores tselkvametsas oli me niiöelda hüvastijätuõhtu, siia jäime telkima. Hüvastijätt nii tselkvapuude kui üldse Omalose platoo ja selle ümbruse erilise taimestikuga. Ümbrust kuldas mahe õhtupäike. Kukerpuuõied kollendasid. Lammaste määgimine ja kellade kõlin.  All asunduses laste hõiked.
Avastasin kivivareme kõrvalt, õitsvate piima­lillepadjandite (Euphorbia acanthothamnus) vahelt alla jala kõrguse igihaljaste lehtedega põõsakese. See osutus küngas-näsiniineks (Daphne sericea), mille lillad õied olid juba ära õitsenud. Põõsas kasvab kuni kolme jala kõrguseks.
Oma kivivaremete, ohtrate igihaljaste värvitammedega ja tselkvaokste eriti pisikeste lehtedega nägi paik välja kuidagi “vahemerelisem” kui senised tselkvakohad.
Kribasin oma päevikusse: “Kokkuvõtteks. Neil kahel päeval ilmnes, et tselkvate olukord siin Omalosel on pigem lootusrikas. Lammaste pügamisulatusest pääsenud puid on vägagi palju ja näiteks siin Omalose asunduse juures kujuneb suisa tselkvamets. Küll segus teiste liikidega, ent siiski.”
Järgmisel varahommikul ootasime all asunduses sahisevate lopsakate paplite all bussi. Lisaks oli siin leina­paju ja tuul tõi heinamaalt viirpuuõite lõhna. Metsviina­puu turnis aial. Mõtlesin, et miks nad kaske ei istuta? Teisal kasvas kolm harilikku kuuske, mis nägid välja õige nirud. Kas selle põhjuseks on liigne talvesoe või hoopis suvine kuivus? Nõlvul igihaljendasid värvitammed ja küpressid, rõhutades, et pole siin nii külmkarm kõrg­mäestik midagi.
Üks neljameetrine tselkva sirgus otse peatuse juures. Lehed olid tal ülimalt kribud ent see-eest paistsid õied! Sellised rohekad, pisitillukesed. Hüvasti, tselkvad! Vaevalt kunagi enam neid looduses näen.
Läksime bussi peale ja see ronis üle kraatriliku valli. Oehh, milline sügavik nüüd kaugele alla mereni avanes, kui kole kõrgel me seal platool ikka olime olnud! Algas laskumine mööda serpentiine. Õige ruttu ilmusid me vaatevälja igihaljad õlipuud ja eukalüptid ning me ümber oli taas tavapärane lähis­troopiline Kreeta.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411