Teisipäev, november 22, 2016
 

Hioküla Ingel ehk kuidas Hiiu omale nime sai

erakogu
erakogu
Lapsele panevad nime vanemad, külade ja linnade saamislood on sageli seotud pärimuste ja legendidega. Meenutamist ja tunnustamist väärib aga harukordsem sündmus, kus Hiiumaalt mandrile tulnud pere pealinna mainekaks kujunenud Hiiu asumile oma kodusaare nime andis.
Hiiu inglid
Ingli nimelisi tütarlapsi oli 19. sajandi keskpaigas meie saartel rohkesti: Muhumaal kuni kolmandik sündinud tüdrukutest, Hiiumaal Reigi ja Käina kihelkonnas viiendiku jagu.
Ingli nime päritolu on seotud Ingridi ja ka Ingelbergiga, mille aluseks peetakse vana­saksa naisenimesid, mis omakorda on kujunenud kreeka-ladina angeluse ja muinasgermaani Ing(wi)o segunemisel.
Hiiumaa kirjanik-klassik Elmar Hugo Vrager on Hiiu Inglitele pühendanud luuletusegi: “Ma pole saks, kis kannab pitsi, Aa kodupöld mo loulumaa./ Nat senneks oleks tarvis sitsi, et küla kiigal kiikuda/ Mool kerguhärra nimeks pannud, Aa Ingel-vanemate soov./ Neid taevas keigest nähet ammu, kut majal ilmas puudub proov.”
Kel Hiiumaa kaart vaimu­silma ees ja rännutee viinud Kõpu tuletorni juurest Emmaste poole, see on ehk teinud peatuse ka Õngu küla sildi juures, et imetleda kauni samblikuga männimetsas üht saare erilist muinasmaad, Eesti geoloogilist kaitseala, võlumaa sarnast Vanajõe orgu. Just selle maapealse paradiisi lähedal paiknes ka talu, kus Kreet ja Pent
Timmelmann oma tütrele Ingel nimeks panid.
Saare vastasküljel asub aga kunagise kalarikka lahe ääres oma 4 km pikkune Jausa küla, väärt laevaehitajate ja kaptenitega. Siin tegid ajalugu kuulsad sugupuud Sergod, Niidud, Vähejausid, Soosterid, Pomerantsid, Porgid jt. Et saatuse teed on keerulised ja armunutele pole kaugustel mingit tähtsust, lõid kaks noort inimest – Ingel Timmelmann Õngult ja Andrus (B)Pork Jausalt 1880. aastal pere ja soetasid lapsed.
Saarte suurtes peredes pole peatoidust kunagi kõigile jätkunud ja nii on ikka mindud mandrile tööd otsima. Tallinnas pandi ennast väidetava eestkostja kaudu Kaarli koguduse hingekirja ja  kinnitati kanda Harjumaal, kus leiti tööd Peningi mõisas ja peavarju Mätliku talu katuse all.
1. juulil 1885 tabas Mätliku rahvast raske saatuselöök. Ajalehest Tallinna Sõber loeme: “Viimasel nädalal oli Eestimaal igal päeval kõue vihma ja müristamist. Peningi vallas on ühes maha­põlenud majas viis inimest surma saanud.” Hukkusid nii Ingel ja Andrus Porgi kolm väikest last kui ka Mätliku taluperenaine koos tütrega. Lapsed kaotanud ja puu­paljaks jäänud moonakapere elas üle raskeid murepäevi. Ingli südame all aga liigutas uus elu.
Armuliste soovitajate abiga leiti tee Tallinna alla, kus Jälgimäe mõisahärra Nikolai von Glehni juures vajati kuldsete kätega ehitusmehi, et uut linnaosa ehitama hakata. Andrus tegi saksaga ära töökauba ja sai ka maatüki hüti ehitamiseks. Vastu­tasuks pidi Andrus saadud krundi ja maja tarvis raiutud ehitus­palgid oma tööga tasa teenima.
Seie saagu lenn
Nõmme – Hiiu aedlinna ajaloost rääkides ei saa üle ega ümber Glehnide sugupuust, eelkõige Nõmme asutajast Nikolai von Glehnist. Selle 16. sajandil usutülide tõttu Hollandist Saksamaale põgenenud suguvõsa üks haru suundus 1659. aastal Tallinnasse, kus Glehnide perekond pidas kaupmeheametit ligi 200 aastat.
6. oktoobril 1873 andis Jälgimäe mõisa peremees Nikolai von Glehn Pärnu maantee ja raudtee ristumiskoha läheduses välja esimese suvilakrundi kõrgele ametimehele, õuenõunik
Johan Pihelmannile. Rahva­jutu järgi olevat ta seejuures lausunud: “Seie saagu lenn.”
Kuna Balti eriseadus keelas rüütlimõisa maade tükeldamist ja ehitus­kruntide müümist, sai maid ainult rentida. 1880. aastal sai Glehn aga vastava loa, misjärel Nõmme eraldus Jälgimäe mõisast ja allutati Saue vallale. Algas hoogne suvemajade ehitus, mis sajandi lõpus kasvas üle elamuehituseks. Aastatel 1893–1899 kasvas majade arv viiekümnelt kolmesajani. Saksad ja antvärgid tulid siia suvitama, odava korteri otsinguil asusid Nõmmele ka maalt vabrikutesse tööle tulnud pered. Tolleaegsed majad olid valdavalt madala vundamendiga või hoopis ilma ühekordsed kahe-kolme­toalised klaasverandaga hooned.
Hioküla
Ingel ja Andrus Porgi palkidest raiutud majakene valmis üksildases metsaservas 1886. aastal. Andrus tappis ennast tööga, raiudes Glehnile palkidest välja kümneid suvemaju ja uhkemaid häärbereidki, kuni tervis üles ütles ja ta 1890. aasta lehekuu alul tiisikusega taevaste inglite  juurde läks. Saatusetuultes räsitud, kaheksast lapsest kuus kaotanud visa hingega Hiiumaa naine jäi koos ema ja tütrekese Olga Mariega maja edasi pidama. Nõmmele tulnud uusasukad sattusid oma ringkäikudel tihti ka Ingli maja juurde, kus jutu käigus jätkus ka omajagu imestust.
Nõmmelase Paul Rahno koduloolisest raamatukesest “Väike Andi Nõmmel” loeme möödakäijate ühest kohtumisest Ingliga. “Lagendikul maja ees kasvas lopsakas rohi, maja ümber mõned kuused, kased ja sireli­põõsad ning ukse ees kõrge kooguga kaev. Sissekäigu ees püsis aga värav: kaks jämedat posti pealispuuga, millele oli tolle­aegsete villaomanike ees­kujul paigutatud poolkaares suurtest, plekist väljalõigatud tähtedest kiri HIOKÜLA. “Miks siis just Hioküla?” “Aga mida tas vei olla? See meite kodusaare nime peale pantud.” “Kuidas te siis kodunt nii kaugele olete sattunud?” “Äi see pole meitele kouge medagid. Hiiomaa mehi sõitmas koutu keige maailma meresi, mida siis see hatune maad siia ära ei ole.””
Alles paarkümmend aastat hiljem kerkisid ümbrusse teised majad, kuid nimi säilis.
Hiiuküla maailmakuulsus
Hiiuküla oli kogu selle piirkonna nimeks veel 1920. aasta paiku ja taandus siis nime lühema vormi Hiiu ees. Sama nime sai 1922. aastal ka kohalik peatänav, mille läheduses oli ka Porkide elumaja. Erilise tähenduse omandas aga Hiiu kui raudteesõlm. Ürikutest selgub, et esimene raudteejaam asutati siin juba 1913. aastal, valituna Peeter Suure merekindluse kindlustuse peajaamaks. Esimese maailmasõja lõpus olevat see olnud unikaalse ringdepooga suurim kitsarööpmeline raudteejaam, mis teenindas tippajal
73 vedurit, ligi 1400 kauba- ja 38 reisivagunit. 1930. aastal valmis ka uus Hiiu jaama­hoone, mis teadaolevalt oli esimene põlevkivituhast tellistest ehitatud hoone maailmas.
Ajaloolase Leho Lõhmuse Nõmme arengut käsitlevatest raamatutest ilmneb, et lisaks Hiiu jaamale  nägi Nõmme esimene generaalplaan ette luua aedlinna keskus just Hiiule, kuhu peatänava ristumise kohale Vabaduse puiesteega oleks ehitatud raekoda.
Tegelikult sai Hiiu
1922. aastal Suurtüki tänava äärde hoopis Hiiu-Rahu kalmistu, mida haldasid Rahukogudus koos õigeusu Johannese kogudusega. Seal on viimse puhkepaiga leidnud mitmed tuntud Nõmme–Hiiu suurkujud: aedlinna ristiema Ingel Porgi suguvõsa (kalmistu IV kvartal), sh Ingel (1855–1937), tema tütar Olga Marie, tütremees Rudolf Velsker ja tütretütar Erika Hildegard Paul.
Hiokülast Metsa tänavaks
Glehni rajatud Nõmmel anti alul krunte välja plaanipäratult, majad paiknesid metsa all laiali ja  tuntumaid hooneid kutsuti rohkem rahvasuust pärit nimetuste järgi: Onu Tomi onnike, Hioküla jms. 1908. aastal hakkas vastloodud Nõmme heakorra selts küll tegelema tänavate rajamise ning neile nimede ja numbrite panekuga, kuid esimene säilinud tänavanimede register pärineb alles  maailmasõja järelt, aastast 1919. Selles on 56 nime, nende hulgas endise Hioküla ala Metsa tänav. Toona oli kombeks tähistada tänavanimetusi kolmes keeles: Metsa tänav – Waldstrasse – Lesnaja ulitsa, mille punavõim ümber nimetas Võitluse tänavaks.
Porkide kunagine Hioküla maja kandis omal ajal numbrit Metsa tn 81. Siin veetis Ingel Pork ka kogu oma elu kuni loojanguni välja. Pidas lehma ja kitsi ning jagas piima ümbruskonna rahvale, kellele jäi ta meelde alati elurõõmsa, naeratava ja heasoovliku memmekesena. Oma pere kutsus teda hiidlaste kombe kohaselt Nänniks. Ingel istutas maja ümber kaski, vahtraid ja kuuski, pidades kinni Nõmme asutaja Glehni õpetusest: iga raiutud või murdunud puu asemele tuleb istutada uus.
Ta sai omale nutika ja tööka väimehe Rudolf Velskeri, kes hinnatud meistrina pidas Nõmmel kingsepaametit. Rudolf ehitas suuremaks ka kunagise Andrus Porgi ehitatud Hioküla tarekese, mis kasvas pikuti, laiuti ja kõrgusse ning pakkus hiljem eluaset ka mitmetele üürilistele. Rudolf oli ka peaga tehnika­mees. Ostis mootorratta Harley Davidson ja oli oma tänavas üleküla tegija.
Nende järeltulijana kasvas Hioküla õuemurul suureks tütreke Erika Hildegard, kelle abikaasa Kurt Paul oli Viini Ülikooli rahanduse eriala lõpetanud erudiit, kes Lutheri vabrikus pidas pearaamatupidaja ametit, sõja ajal sattus aga saksa raadio kuulamise eest vanglasse ja seal ka oma elutee lõpetas.
Hioküla loo jaoks materjali kogudes sain palju tuge ajaloolaselt Leho Lõhmuselt ja museoloog Helgi Põllolt. Eriliselt olen aga tänu võlgu Ingli tütretütre miniale Mare Paulile ning tütretütrepojale Kristo Paulile, kes on oma vana­vanavanaema Ingel Porgi ja vanavanavanaisa Andrus Porgi   suguvõsa uurimist kalliks pidanud. Hiiu aedlinn aga vääriks oma nime eest legendaarsele ristiemale Hiiu Inglile ühte kaunist mälestusmärki.

Mati Narusk
ajakirjanik
Lugu ilmus lühendatult Maalehes.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411