Teisipäev, oktoober 4, 2016
 

Direktori muljeid ERMi avamiselt

erakogu
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) avamisel käis ka SA Hiiumaa Muuseumid direktor Toomas Kokovkin. Millised olid muljed ja emotsioonid?
Toomas Kokovkin: Emotsioon algas enne sisenemist, linna poolt jalgsi tulles, loojanguvalguses. Suur ja võimas hoone, harjumatult suur meie oludes. Arhitektuurilised üllatused avanesid ka hiljem, nagu näiteks paatidega tiik, mis ulatub hoone alla. Ja pikk laskuva katusega hoone ise, seda kohe ei hooma. Tõesti pikk maja, nagu meilgi Kärdlas. Ongi vist nii, et hoone välis­lahendus on arusaadav pigem linnuvaates. Hästi kõrge ja õhurikas esimene hall. Ma mõtlesin kohe, et see ei olegi muuseum, vaid pigem tempel. Hoone ise, ilma näitustetagi, looks üleva tunde. ERM erineb teistest muuseumitest hoone grandioossuse poolest. Muidugi samas on sisekujundus lahendatud suhteliselt lakooniliselt. ERM erineb ka oma ekspositsiooni lahenduste poolest, jõudsin näha, et on väga mitmekesiseid tehnilisi võtteid – lisaks eksponaatidele ka helid, videod, hologrammid, äpid jms. Suuresti on mindud lugude rääkimise teed, seega peab seal pikemalt aega veetma ja süvenema.
Enim köitis ja päris huvitav oli Uurali kaja näitus – kulgemine võrdleva etnograafia ja keeleteaduse vaimus. Meeldis ka väike, kuid esinduslik rahvusromantiline kunstinäitus. Paistab, et ERMis on hea kunstikogu.
Kõndisin maja edasi-­tagasi läbi. Kindlasti peaks varsti uuesti käima, rahulikumas meeleolus koos meie muuseumirahvaga. Tahaks näha ka maja “köögipoolt” – hoidlaid, uurimiskeskkonda, töökodasid. Puhtprofessionaalselt jäid silma ka mõned küsitavused, nagu valguslahendused, liikumisteede loogika, takistused jt. Seda tahaks ka rahulikult veel vaadata. Ja tahaks teada, kuidas nad seda hoonet kütavad?
Avapidu oli nii suur ja seal oli nii palju rahvast, et ega hingeni asi ei jõudnud. Muidugi, teatud ülevad hetked olid, kui kõnelejad rääkisid meie oma rahvusmuuseumi taassünni tähendusest. Aga kohal oli palju uusi ja vanu tuttavaid, kellega tuli ette igasugust rääkimist, ka tööalast.
Suupisted olid kah põnevad, kuid minu meelest mindi natuke alt rahvusliku furšeti katsetusega. Kuidas sa seda sülti, sinki, sõira ja munaputru ikka püstijalu sööd, veiniklaas teises käes.
Järgmisel päeval käisin veel kahes muuseumis: Tartu kunstimuuseumis ja loodusmuuseumis. Ka need on väga head, kuidagi helged ja nooruslikud, moodsad, sisemiselt rikkad. Kui Tartusse lähete, siis ärge ERMiga piirduge.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411