Reede, september 30, 2016
 

Kuutõverohu jahil

Tapio Vares
Lapsepõlves, mille veetsin Alutaguse kandis, said mulle omaseks mitmed toredad lilled.
Väga tavalised olid näiteks kuller­kupud, kurekellad (keda me kutsusime konnakübarateks) ja harilik kuutõverohi. Liigid, kellest ma veerandsaja aasta eest Hiiumaale kolides ilma jäin. Nad kasvavad küll siingi, ent harva, niisama suvaliselt metsas ette ei satu. Muidugi on saarel omad lilled, erinevad orhideed ja puha, kuid lapsena omaseks saanud õites on oma nostalgiline võlu.
Konnakübarat pole ma tänini Hiiumaal näinud, kui muidugi aias kasvatatavad välja arvata. Kullerkupud leidsin aastate eest juhatuse peale ühelt Kerema pärna­puisniidult. Aga kuutõve­rohud?
Kuutõverohtusid on Eestis ja Hiiumaal tegelikult kahte liiki. Siin saarel näikse tavalisem olevat suuremakasvulisem, kuni kolme jala kõrgune, uhke puisniitude-salumetsade asukas, mitmeõiene kuu­tõverohi. Teda olen Hiiumaal paaris kohas ka trehvanud. See on rohkem Lääne-Eesti lill, mandril on tavalisem kuni kahe jala kõrgune, varrel üksikult rippuvate lõhnavate õitega harilik kuutõverohi. Seesama, kes oli argine mu lapseea kodu kõrval metsas. Seal oli toona hoopis erilisem mitmeõiene kuutõverohi. Sarnane harilikule, ent ühe memme aias mõjus see tohutu võõrapärase gigandina.
Nõndaks, tegelikult kasvab harilik kuutõverohi ka Hiiumaal. Suve algul sain Mukuklubi matkajatelt, kel kõik­võimalikud Hiiumaa sala­sopid ja taimeaarded üles otsitud, paar vihjet. Et näiteks Helmerseni kivide juures kasvavat see liik. Ja Prählal ka. Kui piki Nuutri vasak­kallast ülesvoolu minna, siis peaks ette jääma.
Nüüd, septembri viimasel pühapäeval, võtsin asja käsile. Prähla silla juurest viis rada kohe metsa. Esialgu oli see lausa suurepäraselt lopsakas. Aina sanglepad, kõrged pihla­puud ja kõrvalt talupuude seemneist sirgunud varjukad vahtrad. Maapinda kattis rohiroheline jänesekapsamuster. Pruunistunud maikellukesed punasid oma mürgiseid marju. Ka ussilakka jagus. Sõnajalad küünitasid tumeda jõevee kohale. Ja juba seal­samas Prähla talu vastaskaldal jäidki ette otsitavad. Kaks väikest rühma kuutõverohtu. Uskumatult lopsakad, kuni põlvekõrgused. Olid nad ikka harilikud, mitte mitmeõiesed? Lapseeast mäletan neid nagu justkui väiksemana. Võib-olla segavad ka mõne aasta tagused mälupildid Lõuna-Soomest, kus harilik kuutõverohi vohas tihe-tihedate madalavõitu piklike kogumikena graniit­kaljude pragudes, seda isegi ühel Helsingi väikesel saarel. Eks ta imelik ole, seda vana tuttavat vahepeal isegi teabkus Soome kaljudel nähtud, aga Hiiumaal elades nüüd alles veerandsajandi järel.
Katkendlik rada juhatas edasi. Suur salumetsalik lopsakus asendus põhjamaise okasmetsaga, kus ainsana tõid meeldivat lehehaljust mõned sarapuud. See-eest olid vee kohale kaarduvad kuused õige jämedad. Jõesäng kulges sügavate kallaste vahel, ühel pool mäenõlv, siinküljes kahtlane vall. Ju on siin kunagi süvendust-sirgendust tehtud. Eemal paremal kulges sinka-vinka soot – kas vana Nuutri säng?
Kuid ka see sügavale maapinda lõikuv inimese poolt kohendatud org oli meeleolukas. Ajuti vulises vesi ettejäävas puurisus. Pöögisõnajalgade (metssõnajalgade) ainulaadse ilmega lehemosaiik kaldail kippus juba sügiseselt koltuma. Seevastu naiste­sõnajalgade lehtrid haljendasid rinnakuil veel õige suviselt. Jagus ka ohtest ning laiuvat sõnajalga. Ja silmapaistva välimusega kraavtarna, kollakad pead rippu.
Ning siis just enne palksilda tuli uuesti kuutõverohtu. Päris kindlasti harilikku, sest üsna väheldased olid nad ja ühekaupa viljadeta raod vartel. Maapinnaks, millel nad hakkama peavad saama, purukuiv liivasuss. Kõrgemad varred ulatusid siiski poolde säärde. Igatahes vähe oli neid seal, justkui rõhutades, et pole see harilik kuutõverohi Hiiumaal väga harilik teps mitte.
Kuutõverohtude naabriks olid jänesekapsad, kannikesed, sinililled, leselehed ja pöögisõnajalad. Ent neidki õige katkendlikult, jättes ümbrusest põhjamaiselt kasina mulje.
Jalutades veel veidi allavoolu, kohtasin kõige tipuks saluheina. Sedasama, kellega sain tuttavaks tänavu ühel ilusal aprillipäeval Kapasto hammasjuurepärnikus. Vahepeal olen jõudnud saluheina silmata Tõrvanina matkaraja ääres, nüüd siin Nuutri kaldal. Näib, et see tore lopsaka lehega kõrreline polegi Hiiumaal nii harv kui levikukaardi järgi võiks arvata.
Ülesvoolu hakkas Nuutri juba looduslikke lookeid viskama ent edasise avastusretke lükkasin kuhugi tulevikku. Ega liiga palju huvitavat maksagi ühte päeva kuhjata.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411