Teisipäev, september 20, 2016
 

Jumalapuu – Euroopas pigem saatanapuu

Tapio Vares
Jumalapuu, inglise keeles Tree of Heaven ehk taevapuu, on oma suurelise nime saanud mõneti teenimatult. Ta ei sirgu kõrgele taevasse, heal juhul kõigest veerandsaja meetri kanti.
Jumalapuud kuuluvad troopilisse mõrupuuliste sugukonda. Liik näärmeline jumala­puu (Ailanthus altissima) on selle perekonna ligi kümnest liigist põhjapoolseima levikuga, pärinedes Põhja-Hiinast.
Kuna tegu on vägagi ilusa puuga, on ta laialt kasutusel haljastuses. Vesivõsude tohutud sulglehed loovad mulje palmist. Emaspuudel valmivad sügiseks punased tiibviljade pahmakad. Lehestik lõhnab muljumisel paraku iseäralikult. Väidetavalt vastikult, ent ju on inimeste haistmismeeled erinevad. Mulle meenutab see küll vänget, ent siiski päris talutavat popkornilõhna.
Kõige ilu juures on jumalapuu kahjuks väga agressiivne naturaliseeruja. Euroopa soojemas osas kujutab ta endast juba tõsist mure­allikat. Eriti risustatud on jumalapuudest Ungari loodus. Viie aasta eest silmasin Balatoni järve lähistel musta männi metsa, mille alumise rinde moodustas läbimatu jumalapuupadrik. Ja kauni maastikuga Tihanyi pool­saarel võsusid maha raiutud jumalapuud ühe suvega lausa 3 m kõrguseni. Nagu mingi ebamaine tulnukas! Pealegi annab liik juurevõsusid, mis tungivat suisa läbi asfaldi.
Ungari muljete põhjal ei meeldinud jumalapuu mulle järsku enam üldsegi ja nii andsin enamuse Bratislava­st kaasa korjatud seemneist oma Hiiumaa tuttavale ära. Endal on nüüd vaid kaks nääpsu alles. Nääpsu selle­pärast, et meie kliima on jumalapuule liiga karm. Eestis on vaevalt karta, et ta invasiivseks osutub. Pigem on saavutus, kui ta kusagil kaitstud kohas paarigi meetri kõrguseks suudab kasvada.
Kui minu puualged võttis tänavune talv maani, siis Tallinna loomaaias on jumala­puu visalt aina suuremaks kasvanud. Näiteks 2010. aasta talve elas ta seal üle kahemeetrisena, sirgudes suvega 3 m kõrguseks. Tänavune talv näpistas 4 m kõrguseks trüginud jumalapuud vaid veidi tagasi.
Hästi edeneb jumalapuu ka Helsingi botaanikaaias.
2012. aastal oli too seal kaitsva kasvuhoone seina ääres 4–5 m kõrgune, kippudes juba lämmatama paarimeetrist metasekvoiat.
Kui Euroopa ja Ameerika soojemas osas kipub jumala­puu pigem olema “saatana­puu”, siis oma kodumaal Hiinas on tegu mitmekülgselt kasuliku puuga. Ta on teisejärgulise “siidiussi”, ailantusekedriku söödataim, tema seemneist pressitud õli kasutatakse värvide, laki ja ravimite tootmisel ja puidust tehakse mööblit.
Kõige uhkemaid, elevandi­nahka meenutava koorega puid olen trehvanud Bulgaarias Sofias. Paraku on seal kõige jämedamad isendid seest juba surnud ja jäävad õõnsaks. Oma kiire kasvu juures on jumalapuu lühi­ealine, meil pigem vaid maapinnalt võsuv põõsas. Kuid tänu suurtele sulglehtedele seejuures ikkagi väga eksootilise ilmega. Külmadest tuultest kaitstud aeda tasuks teda siiski prooviks istutada. Äkki soodsa mikrokliimaga kohas võib jumalapuu isegi mitme meetri kõrguseks põõsaspuuks sirguda? Nii nagu on juhtunud Tallinna loomaaias.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411