Reede, september 23, 2016
 

Ave Vita! alustas noortekeskusena

Harda Roosna
40 aastat Hiiumaal elanud luuletaja Ave Alavainu räägib, kuidas ja miks sündis keskus Ave Vita!, mis 1. oktoobril tähistab 20. tegevusaastat.
Tehiolud
MTÜ Ave Vita! põhikiri kinnitati küll detsembris 1996. aastal, registrisse kanti jaanuari algul 1997, aga 20. sünnipäeva peaks siiski ära enne, kui kütte­periood algab: ahjud katki, kütmine raske. Seega paluks 1. oktoobril kella 13st paari tunni jooksul läbi astuma kõiki fänne, huvilisi, õnnitlejaid, eriti aga asutajaliikmeid, keda on tosinkond.
Algushetkel kuulusid juhatusse Ave Alavainu ja Rita Tepper. Rita taandas end kümme aastat hiljem. 2006. aastast kuulub üldkoosoleku otsusel juhatusse Peeter Kagadze.
Maja Tiigi tn 21 on MTÜ Ave Vita! kasutada tähtajatu kasutuslepingu alusel. Kohtust jäi vara majja vähe: toolid, paar lauda, kardinapuud kardinatega. Väärtuslikud olid eestiaegne tammepuust kohtunikulaud ja kolm tooli, mis on antud hoiule Hiiumaa muuseumisse.
Asjade käik
1987. aastal sain elu esimese täiesti oma, täiesti uue korteri täiesti uude majja Tormi tänavas. Selle neljatoalise sain tänu isalt päritud kunstikogule. Mina ei tahtnud neljatoalist vastu võtta, aga Hillar Eller ütles, et seaduse järgi on õigus anda loomingulistele inimestele iga pereliikme kohta üks tuba + üks lisaks. Sama õiguse annab ka riikliku tähtsusega kollektsioon.
“Võta vastu,” ütles ta, “on mida vahetada.”
Nimelt  otsisin oma kunstikogule seinu, kus pilte eksponeerida, aga paraku koosnevad standardkorterite seinad peamiselt ustest, akendest ja seinakappidest, nii et sinna kuigipalju pilte ei pane.
*
Peaaegu kümme aastat üritasin vahetada, aga keegi ei tahtnud oma maja ja aiakese juurest ära tulla, kahe väga hästi sobinuks variandi puhul tulid vahele ametkondlikud barjäärid. See, et ma oma kunstile seinu otsisin, oli üldteada. Kuni…
*
…ühel 1996. aasta suvepäeval helistas mulle Hiiu maavanem Tiit Laja ja ütles: “Ave, nüüd siva, – kohus kolib!” Kohe järgmisel päeval panin jooksujalu Tallinna justiitsministeeriumisse Mihkel Oviiri juurde. Oviir kuulas mu ära ja ütles muheldes: “Jaa, kõik on ilus ja kena, mis te räägite, aga kahjuks me ei saa eraisikule oma vara ei anda ega müüa.” Ei mäletagi kumb, kas Oviir või Laja õpetas, et tuleb teha mittetulundusühing.
Kõigepealt tuli mul end muidugi kurssi viia, mis asi on üldse mittetulundusühing. Samal ajal olin ka töötu ja käisin töötute koolitusel, kus räägiti, et kui tööd ei saa, tuleb teha oma firma. Lektor Anne Villems Tartust õpetas, kuidas kirjutada projekte. Siis sündiski minu elu esimene projekt, mis oli mittetulundusühingu Ave Vita! asutamine. EAS andis stardiraha ja see kõik käis jube kähku.
Tänu Anne Villemsile olen tänini päris kibe projekti­kirjutaja. Sest mille muu kui toetusrahade – k.a omavalitsuse oma – peal on Ave Vita! 20 aastat tuurinud.
*
Uskuge või mitte, aga MTÜ nimega oli kõige rohkem vaeva. Ja uskuge või mitte – see tuli mulle… unes. Ja tingimata hüüumärgiga. Tõlkes tähendaks see elagu elu!, mis ilma hüüumärgita oleks ju üsna labane, kuigi ka mitte otsata vale…
Ka oli üksjagu mõtlemist, mis võiks olla selle MTÜ tegevus­ala laiemalt, sest kunstikogu rahvale näitamisest üksi on vähe. Siis tuligi pähe, et Kärdlas pole noorte­keskust. Põhitegevusalaks saigi töö laste ja noortega, kooli­teater, Hiiu ja Eesti kunsti eksponeerimine ning avalike õhtute korraldamine. Hiljem lisandus kirjastamine.
*
Ave Vita! keskuse kontingent kujunes välja neist noortest, kes tolgendasid niisama Keskväljakul. Ehk oligi mõeldud neile, kes mingil põhjusel ei tahtnud kodus olla, aga ei osanud oma vaba ajaga ka midagi peale hakata. Maja oli nende käsutuses kella 16.30st 21.30ni. Ja nii iga päev, laupäevad-püha­päevad k.a. Ise elasin teisel korrusel ja keskuse lahtioleku ajal olin esimesel korrusel köök-kabinetis.
Olin kütja – kolm suurt ahju iga päev (poisid tõid ise puud ette), koristaja, direktor, kasvataja ja kõik muu, mis ühe noorsoo-asutuse pidamise juurde käib, ainult selle vahega, et palka pole ma saanud mitte kusagilt mitte kunagi mitte pennigi.
*
Maja kutsuti “pahade poiste majaks”, sest tüdrukud ei julgenud tulla. Poisikesi käis siin 10, 12, vahel 8, vahel 2 või 4. Kellel tuju tuli, see astus läbi. Aga nad pidasid seda oma keskuseks. Eriline kasu oli nendest 1997. aasta suvel, kui läks vee majjatoomiseks: poisid ise olid need, kes kaevasid veetoru jaoks kraavi.
Mis mulle nende “tatikate” juures meeldis, oli see, et kui mul oli saalis kooliteatri proov ja ma olin teada andnud, et ärge sel ajal tulge, siis nad ka ei tulnud. Pidasid korda ega seganud proove, selles mõttes head poisid.
See täiesti isetegevuslik noortekeskus tegutses neli aastat. Siis sai kultuurikeskuse keldris päris noortekeskus valmis. Nelja-viie aastaga oli ka minu “kontingent” juba vanemaks saanud ega vajanud enam peavarju vanas kohtumajas…
*
Sellest ajast on hinge jäänud mu oma napilt teisme-east väljunud poja ütlus: “Ema, miks sa raiskad ennast! Niikuinii jääb osa nendest elu lõpuni viinapoe taha tolgendama. Ei sina ei jõua kõiki päästa!” Nn pahadest poistest kõigist paraku asja ei saanudki, osa on vangis, ühest sai koguni mõrtsukas. Ma ei ole nende käekäiku eriti jälginud. Vahel tuleb mõni joomase peaga raha laenama ja eks ma anna ka. Reeglina raha tagasi ei tooda ja rohkem ei tulda ka.
*
Linna ametliku noorte­keskuse tekkimise järel 2001. aastal keskendus Ave Vita! tegevus rohkem kooliteatrile ja kohviõhtute korraldamisele sügis-talvel ning turistide teenindamisele ja aiapidude korraldamisele suvel.

JÄRGNEB

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411