Teisipäev, august 30, 2016
 

Kiirpilk reisijate- ja posti­veole enne Teist maailmasõda, 1. osa

repro
Enne Esimest maailmasõda oli Liivi- ja Eestimaal üsna hästi toimiv hobuposti­jaamade võrk, mille aga maailmasõda pea täielikult lammutas. Hiiumaa kolm hobupostijaama tegutsesid Heltermaa, Käina ja Kärdla kõrtsides.
Taastamaks reisijate- ja postivedu, asus noor Eesti Vabariik juba Vabadussõja ajal korraldama postijaamade tööd. Esialgu jäeti need ülesanded maakonna­valitsuste kanda, kes üritasid taastada või matkida tsaari­aegset hobupostijaamade süsteemi. Kuna nii erilist arengut ei saavutatud, võttis Riigikogu Siseministeeriumi ettepanekul 8. aprillil 1922. aastal vastu postijaamade seaduse, millega kutsuti ellu hulk postijaamu, varustati neid maaga ja võimalusel ka hoonetega. Hiiumaal loodi hobupostijaamad Kärdlas, Käinas, Kõrgessaares, Heltermaal, Valgul ja vast veel kusagil. On ehk kellelgi nende tegutsemisest mälestusi, dokumente, pilte või muud?
Kiire lõpp
Postijaamade tähtsus ei seisnenud ainult reisijate veos, vaid samal määral ka postiveos. Nende järele oli 1920ndatel aastatel tungiv vajadus, sest autosid ning autobusse oli vähe. Ka maan­teede seisukord ei olnud autoliikluseks vajalikus seisu­korras. Teeolude paranemisega hakkas aga ka maal liikuma järjest enam autosid, tekkisid alatist ühendust pidavad autobussiliinid ja tarvidus postijaamade järele langes. Seda seetõttu, et ka postivedu läks järjest enam autobussiliinide pidajate või siis selleks palgatud postivedajate kätte.
Seda arvesse võttes otsustati 1929. aastal hakata postijaamu likvideerima ja sellega vabanenud maa anda maatahtjaile. Kui enne likvideerimise algust oli Eestis 181 postijaama, siis 1. aprilliks 1934. aastal oli neist likvideeritud 129. Näiteks Lääne­maa 32st postijaamast oli alles vaid kaks. Maa­valitsuse otsusega likvideeriti Hiiumaal esimesena postijaamad Kõrgessaares, Heltermaal ja Valgul ning esialgu jäid tegutsema Kärdla ja Käina hobupostijaamad. 17. augusti 1932. aasta ajalehes Lääne Elu tuuakse ära Käina vallavalitsuse pöördumine Lääne maavalitsuse poole palvega sulgeda Putkaste postijaam seoses vähese kasutamisega. Kas võib olla siin tegemist varem nimetatud Käina posti­jaamaga?
Napp pool aastat hiljem, 22. veebruaril 1933. aastal on Lääne Elus avaldatud Lääne maavalitsuse pöördumine Siseministeeriumi poole palvega sulgeda 1. maist Kärdla hobupostijaam. Hiiumaa hobu­postijaamadest ja nende tegevusest on teada vähe või vähemalt minul puuduvad andmed, et Hiiumaa hobupostijaamade ajalugu oleks põhjalikult uuritud. Või ehk on? Loodan väga, et lugejate hulgas leidub inimesi, kes oskaks seda osa Hiiumaa ajaloost valgustada.
Autostumise aastad
Vabariigi valitsus tunnistas oma 21. juuli 1922. aasta otsusega Teedeministeeriumile alluvaks korralised linnade ja alevite vahelised reisiühendused autodel ja autobussidel, nende organiseerimise ja valitsemise. Hiiumaal siis veel autobusse ei olnud. Aastad 1922–1923 olidki üle Eesti hoogsad autostumise aastad. Kui 1922. aastal oli kirjas veel 156 sõidu- ja 89 veoautot, siis aasta hiljem juba 256 sõidu- ja 195 veoautot, lisaks 22 bussi.
Tollased algelised, puidust bussikered olid tavaliselt ehitatud veoauto šassiile, bussid sarnanesid rohmakatele kastidele, olid kitsad ja väikesed, istuti pikkadel pinkidel ja bussi sisenemiseks kasutati selle tagaosas asuvat ust. 1923. aastal jõustus Teedeministeeriumi määrus jõuvankritel kestva reisijate ja kaubaveo kohta. Linnadevahelist reisijate- ja kaubavedu teostavatele autodele ja autobussidele andis iga maksuaasta alguses pärast tehnilist ülevaatust numbrimärgid Teedeministeerium.
1924. aastal andis Teede­ministeerium liiniload ja numbrimärgid Hiiumaa liinidele Kärdla–Heltermaa ja Kärdla–Kõrgessaare. Liini omanik oli G. Günter, bussideks kaks Fordi registreerimisnumbritega T8M ja T9M. Samuti anti liiniluba D. Stackelbergile ühenduse pidamiseks liinil Heltermaa–Käina–Emmaste. Buss Ford registreerimisnumbriga T38M. Viimase liini tegutsemist me tunneme – tegelik liini haldaja oli Martin Leufeldt (Martin-Karl Rudolfi poeg, sündinud 23. novembril 1895 Petrogradis). Ise ta ei saanud liiniluba võtta, kuna polnud tol ajal veel Eesti kodakondsuses.
Kuidas on aga lood Kärdla–­Heltermaa ja Kärdla–­Kõrgessaare liinidega. Kas need toimisid? Kes oli G. Günter? Tundub, et tegemist peab olema Kärdla alevisekretäri Gotthard Günteriga (Gotthard Louis Günther (ka Günter, Künter, 1934. aastast Ago Randla), sündinud 6. märtsil 1895 Lääne­maal Sinalepas. Alevi­sekretäriks sai G. Günter 1923. aasta kevadel, peale kauaaegse valla- ja alevisekre­täri Johannes Kreupasi surma 10. veebruaril 1923 ja oli ka hilisem linnasekretär kuni 1941. aasta talveni. Mina ei ole juhtunud kuulma nende liinide tegutsemisest 1924. aastal, ehk keegi oskab teha siia täpsustusi?
Leufeldi liin
Martin Leufeldti (ka Leifeld, 1939. aastast Leivalt) poolt D. Stackelbergilt renditud Heltermaa–Käina(toona Keina)–Emmaste liin aga toimis. Leufeldt oli saanud osta Ford veoauto, selle ümber kohendanud autobussiks ja Teedeministeeriumi poolt antud numbriga T38M, Ford autobuss hiidlasi edukalt teenindas. Tänapäeva mõistes mugavusi see muidugi ei pakkunud, aga tolle aja nõudmisi rahuldas täielikult ja oli väga teretulnud abiliseks reisijate vedamisel Hiiumaa lõunarannikult Heltermaa sadamasse.
Läbi abiellumise Natalia Kauberiga sai Martin Leufeldt ka Eesti kodakondsuse ja 1925. aastal väljastati liiniluba juba tema nimele. Seekord kandis autobuss numbrit T4M. Liinilt saadav tulu oli kasvanud ning
Leufeldt sai vanad võlad Fordi eest tasutud ja osta juba suurema bussi, seda usutavalt taas panga­laenuga, ehitada vana bussi sõitjateruumi natuke mugavamaks ja asuda sellega teenindama teist bussi­liini, Heltermaa–Kärdla.
Ümberehitatud bussist leidub minu kogus foto, millel kujutatakse näidis­ettevalmistust autobussi liinile saatmiseks, eriti vahvalt on välja tulnud akende pesemine (pildil). Bussi ukse juures seisab Martin Leufeldt ise ja tema kõrval bussi­trepil arvatavalt vanem poeg Valter Leufeldt (sündinud 11. detsembril 1923) või on siin järgmine poeg Roland (sündinud 1. märtsil 1926)? Täpsemad andmed, millal Leufeldt Kärdla–Heltermaa liinil reisijaid vedama hakkas, minul puuduvad. Pilt võib olla üles võetud kas 1926. või hoopis 1928–29. aastal.
Järgmisel minu kogus oleval fotol on M. Leufeldti uus buss, sellega hakkas Leufeldt vedama reisijaid Heltermaa–Emmaste liinil ja kergesõiduauto Graham Paige, mida kasutas taksona seisu­kohaga Kärdlas. Siinkohal on huvitavaks täienduseks ka autobussi sõiduplaan ja hinnakiri 8. juuni 1929. aasta Lääne Elust ja Leufeldti takso reklaam 4. septembri 1934. aasta Hiiu Teatajast.
Maks otse riigile
1929. aastal võeti Riigikogus vastu Jõuvankrite seadus, sellega kaotati maksud omavalitsuste heaks ja määrati kindlaks jõuvankrite registreerimismaks üle riigi, mis kõik läheb riigi kaudu teede korrashoiuks. Selle seaduse alusel andis teedeminister 1929. aasta kevadel välja jõuvankrite seaduse elluviimise määrused, kus täpselt määrati jõuvankritega liiklemise kord, samuti autobussiliinide lubade andmine ja jõuvankreid registreerivad asutused, milleks olid kõik maavalitsused, Tallinna, Tartu ja Narva linnavalitsus. Alates 1. juunist 1929 kaotasid kehtivuse kõik endised numbrimärgid ja näiteks Heltermaa–­Emmaste liinibuss hakkas kandma numbrit L-43.
1933. aastal anti teede­ministri poolt välja uus Jõuvankrite seaduse elluviimise määrus, millega lisati numbri­märgi ülemisse vasakusse nurka maksuaasta number. Sõiduki maks tuli tasuda ja uue maksuaasta numbrimärk sõidukile kinnitada hiljemalt 1. aprillil. Näidiseks Hiiumaa sõiduauto Fiat eesmine number
1937. a.

Andrus Martin
Hiiu Kogujate Seltsi liige
JÄRGNEB

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411