Reede, august 5, 2016
 

Intervjuu keskkonnaminister Marko Pomerantsiga

Harda Roosna
Eesti looduskaitse seltsi juubelikokkutulekul osalenud keskkonnaminister Marko Pomerants rääkis lehele arengutest Eesti keskkonnakaitses.
Milline roll on Eesti looduskaitse seltsil Eesti keskkonnakaitses?
Marko Pomerants: “See roll on olnud ajas muutuv ja oli hästi suur nõukogude ajal. Toona oli üheks märksõnaks võitlus Eesti kultuuriruumi ja sealhulgas Eesti looduse säilitamise nimel. Vaenlane oli väga üksühene ja lihtne, käis niiöelda konventsionaalne sõda ja eesmärgid olid ka hästi lihtsad. Looduskaitsemaastikul 2016 on selleks märksõnaks eraomand. Teiseks hästi palju erinevaid huvisid. Kui tol ajal oli see võitlus režiimi vastu legaalsete vahenditega ja viisakalt, siis võtame praegu kasvõi Hiiumaa merealade planeeringu – huvisid on nii palju. On tohutu huvide virvarr, mis tähendab seda, et mängu tulevad rahalised huvid.
Kindlasti on suur osa looduskaitse seltsi missioonist täidetud, mis ei tähenda, et nüüd peaks lõpetama, vaid aktiivsus ilmneb tänapäeval teisel kujul. Arvan, et eks see ole seltsi liikmete mõtlemiskoht, millisel kujul seltsi missiooni edaspidi täidetakse. Näiteks Eestimaa looduse fond on nende kõrval küll poisike oma 25 tegevusaastaga, aga aktiivses looduskaitses, elupaikade, liikide kaitses on nad võtnud oma positsiooni.
Võrdleksin looduskaitse seltsi pärnapuuga, mille majanduslik tähtsus ajas on vähenenud, kuna niint enam ei kasutata, kuid ilutaimena on see oluline ja mesilastele meeldib endiselt. Tänapäev ongi palju mitmekesisem ja teemasid on ka hästi palju. Kui tollal olid teemadeks maastikud, kultuur, elu, siis tänapäeval näiteks transport – täitsa omaette valdkond. Räägitakse jalgratastest, elektriautodest, liiklusest, teedest, biokütustest – kuhu tohib teha, kuhu ei tohi – maailm on nii mitmekesistunud. Aga on ka jätkuv missioon, näiteks mõiste elurikkus selgitamine. Kui püüda inimestelt küsida, mida see tähendab, siis sellele on võimatu anda väga lihtsat vastust. Võtame või lendorava näite. Selleks, et elurikkust ja selle olulisust inimestele selgeks teha, võiks neid organisatsioone olla kasvõi sada.
Käisite vaatamas naaritsate elupaiku? Seda programmi rahastab Euroopa Liit, kas ja kui palju panustab Eesti riik?
Hetkel on nii, et Eesti maksumaksja panustab peamiselt, nii läbi riigieelarve, kui Tallinna maksumaksja läbi linna eelarve (loomaaed on munitsipaalasutus) aga ka välismaised erafondid. Täna oli ajalooline hetk ja ajalugu tehti ka naaritsate maailmas – Tiit Maran ja Raivo Aeg tegid Eesti esimese veekeskkonna DNA analüüsi juurutamaks uut seiremeetodit. Tiit Maran kogus kopsikuga suure kilekoti vett täis, segas seda hoolega, filtreeris vee läbi filtri ja sellesse topsi, mis läheb Prantsusmaale analüüsimisele, pidi eluslooduse DNA siis alles jääma. Raivo Aeg assisteeris. Üksi oleks seda analüüsi keerulisem võtta. Kui see metoodika valmib, saab sellest uus seirevõimalus liikide tuvastamiseks. Analüüsi võtsime samast ojast, mille kõrval on puur naaritsatega ja kui oletus peab paika, peaks selles vees olema säilinud Euroopa naaritsa DNA. Kas see meetod töötab või ei tööta, saab varsti Tiidu käest küsida, aga täna (29. juulil – toim) Eestis esimest korda selline proov võeti. Eestis on kaks kogu Euroopa kontekstis tõeliselt ohustatud liiki – lendorav Virumaal ja Euroopa naarits, keda saab näha Tallinna loomaaias ja Hiiumaa looduses. Kohtusin täna naaritsaga, kellel on pooleteisekuused pojad ja kes järgmisel nädalal loodusesse lastakse. Tiitu [Maran – toim] huvitab see kui kaua võtab aega poegade iseseisvumine. Kindlasti teeb Euroopa naarits Hiiumaa eriliseks, sest teda on kogu Euroopas väga vähestes kohtades – Hispaanias ja Prantsusmaal natuke, ka Doonau deltas. Lendoravat on järel ainult Soomes ja Eestis. Optimistid arvavad, et natuke ka Läti kirdenurgas, aga see on ka kõik. Meie teadlased teevad liigikaitses suurepärast ja rahvusvahelise tähtsusega tööd.
Käisite vaatamas Euroopa rahaga avatud alvareid. Millal Eesti kaitsealade hooldamine ükskord ometi pääseks projektipõhisest rahastusest ja oleks üks kindel rida riigieelarves?
Sellist garantiid ma küll anda ei julge. Tulebki vaadata kui palju meil on vahendeid ja kus on prioriteedid, mida me kindlasti teeme selle raha eest, mis meil on. Suur hulk maastikke on avatud tänu sellele, et Euroopa Liidu maksumaksjad on panustanud. Kuna kaitsealade territoorium on nii suur, räägime tuhandetest hektaritest, siis on vastus jah ja ei. Eesti riigiterritooriumist ligi 20 protsenti on kaitsealad, sellest kolmandik on range kaitse all. Mis puudutab hooldatavaid alasid, siis neid on ligikaudu 30 000 hektarit. Eesmärk on jõuda 45 000 hektarini. Siin on küsimus, esiteks, kui palju me suudame neid avada ja seejärel ka avatuna hoida. Eelduseks peaks olema, et on huvitatud maa- ja loomaomanikud, et masin, kes maastikku hooldab oleks ennekõike loom. Et sellest tööst üle käia on muidugi vaja masinaid ja see on väga mõistlik.
On olnud hämmastav, kuidas keskkonnakaitse valdkonna ametnikke ja eksperte aastate jooksul on solgutatud – iga paari-kolme aasta tagant moodustatakse uus asutus ja mullu koondati 23 töötajat. Kas nad on kellelgi jalus?
Kindlasti mitte, aga keskkonnakaitse on riigihalduse üks terviklik osa ja niipalju kui maksumaksjad raha peale saadavad, nii palju saab riik ametnikke üleval pidada. See puudutab ka keskkonna valdkonda. Aga ma olen selles mõttes teiega ühte meelt, et [ametnikke – toim] solgutama ei peaks. Koht, kus praegu on nagu šokist toibumine, on keskkonnaagentuur, kus aastavahetusel toimus ka juhivahetus. Ma ei ole olnud selle muudatuse juures, tulin kui need inimesed olid juba n-ö intensiivravi palatis. Olen määranud “raviskeemi” selliselt, et nad saaksid niiöelda üldpalatisse ja haiglast välja. Nüüd tuleks neile anda rahulikult aega atra seada, et ennast töövõimeliseks saada, töörahu saavutada ja inimsuhted paika saada. Kuigi riigireformi planeerijad suudavad järgmisi samme ette näha, siis mina keskkonnaministri ja elu näinud inimesena ütlen, et efektiivsus on lahe asi, aga igal asjal on ka mingi mõistlik aeg ja inimestele tuleb töörahu anda. Rääkisime täna Tiit Maraniga ekspertidest, et niiöelda õueskäijate ja toasolijate tasakaal muutub toasolijate kasuks. Siit tekkib küsimus, et kuidas sa need eksperdid elus hoiad kui nad loodusega kokku ei puutu. Võtame või kalaseire, mis pole just tuumateadus, aga kui teaduskraadiga inimesed õue ei sattu kasvõi seda seiret tegema, siis jääb tal ka muu asi nägemata ja ühel hetkel on ta üks kasutu kontorirott.
Kus see pomerantsipuu kasvas, millelt Teie aednikust esiisa perenime sai?
Vaemla mõisas. Mulle on kuskilt suguvõsa kokkutulekult meelde jäänud, et kui 1700 teisel poolel see nimede andmine oli, siis minu esiisa, keegi Mihkel oli Vaemla mõisa aednik ja mõisa talveaias kasvas pomerantsipuu. Mõisnik olevat öelnud, et sa nii tubli mees, ma annan selle pomerantsipuu järgi sulle nime. Algul kirjutati nimi Pomerantz. Kavatsen ka seekord minna vaatama ka oma vanaema sünnikodu Emmaste vallas Sõrul, Klombi kohta.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411