Reede, august 19, 2016
 

Ajakirjanikust riigipöörajaks – Ain Tähiste

Mart Mõniste
Harda Roosan
Eesti iseseisvusotsuse poolt hääletanud Ain Tähiste oli vaid 31aastane kui teda tänu ajakirjanikutööle Eesti taas iseseisvaks hääletanud viimasesse ülemnõukogusse valiti.
Tema valimistel saadud hiidlaste toetushäälte rekord – ligi 4000 häält – jääb suure tõenäosusega püsima igaveseks.
Eesti taasiseseisvumise aastapäeval on Tähiste iga kord kutsutud Tallinna 20. augusti klubi kokkusaamistele. Viimastel aastatel on toimunud Kadriorus ka natuke vabamas stiilis vastuvõtt presidendi poolt.
Mida 20. augusti klubi kokkusaamisel teete?
20. augusti klubi on võrdlemisi aktiivne. Mina niipalju mitte, sest valdav osa klubiliikmetest on põlvkond vanem. Minu-
vanuseid või minunooruseid oli selles neli-viis tükki. Valdavalt olid kõik teised kümme kui mitte kakskümmend aastat vanemad. Toimivad Leedu ja Läti sõsarklubid, tegevust ikka on, memuaare kirjutatakse…
Kuidas sina, nii noor mees, ülemnõukogusse üldse sattusid?
Kolmkümmend üks olin siis – päris poisike võib-olla enam ei olnud – aga eks oli töötatud ka  ajalehes. Tollal oli see Nõukogude Hiiumaa ja see sattus perestroika aega. No mis ta sattus – ma poleks helgest kommunismist sinna kirjutama läinudki. Minu temaatika oli kohalik. Südameasi oli Kõpu majakas. Majaka külg oli varisenud ja ma käisin Vene sõjaväe hüdrograafia peavalitsuse ohvitseridega kohtumas ja arutamas, kuidas majakat hakatakse taastama. Läbi ajakirjanduse saime neid natuke survestada. Sellele eelnes tuulikuteteemaline artiklitesari – Hiiumaal hakati 80ndate tagumises otsas tuulikuid päästma. Eks see banaalselt võib kõlada, aga see oli Eesti asi laiemas mõistes läbi kohaliku elu ja kohaliku konteksti ja sündmuste. Sai kirjutatud kogu aeg ja iga järgmise looga sai natuke rohkem kirjutatud päris asjadest ja seda piiri sai kogu aeg nihutatud. Üks kord oli, kui lehe trükkimine pandi seisma.
Mis teemal kirjutasid?
Mina seda täpselt ei mäleta, Mart Mõniste mäletab, tema oli siis trükikojas. [Mõniste ütles, et temalgi pole loo teema täpselt meeles, kuid lehte jõuti trükkida 400 eksemplari enne, kui trükipress seisma pandi – toim] Teine oli muinsuskaitseliikumine. Kirjutasin kõige põletavamatel teemadel – need olid siis muinsuskaitse ja rahvuslus ja niivõrd-kuivõrd ka rahvakultuur rahvusluse mõttes. Sai oldud ka muinsuskaitse seltsi üks asutajaid. See selts oli üks esimesi legaalseid ja puhtalt eestimeelseid üleeestilisi organisatsioone. Olin nii Eesti Kongressi delegaat kui Rahvarinde tegelane – kokkuvõttes võiks öelda, et see ei olnudki nii väga üllatav ja imelik, et mind valiti.
Kui palju hääli said?
Oli selline huvitav seik, et kuna Hiiumaa oli kõige väiksem valimisringkond ja võitsin siin nii pika puuga, et kõige esimene, kes üldse nendel valimistel valituna teatavaks sai, olin mina. Hääli oli selleks ajaks loetud mingi kolm ja pool tuhat [kokku 3739 häält – toim]. Siis minu häälte lugemine lõpetati, sest kasutusel oli ülekantava hääle meetod ja hakati lugema, kes on number kaks sellel sedelil, kus mina olin number üks. Number kaheks oli Hillar Eller. Hiiumaalt oli kolm kandidaati ja meie Elleriga olime valitud. Kolmas oli Ants Remmelg.
Oli sul selle kõige tähtsama hääletuse ajal ka hirm – ajad olid ju ärevad?
Liisk oli juba langenud selleks ajaks, see tähendab, et kui oleks läinud teistpidi, siis ma usun, et kõiki neid ülemnõukogu liikmeid oleks represseeritud – mis seal siis enam karta. Kui oleks kartnud, poleks pidanud üldse minema, aga enamus eestimeelseid läksid sinna ikkagi selgelt Eesti vabariiki taaslooma.
Kas saadikuid võimalike repressioonide eest hoiatati?
Läksime Tallinnasse kokku ja väga silmapaistev hulk väljastpoolt Tallinnat rahvast elas tollases Kungla hotellis. Pärast hääletamisööd soovitati ööbida kuskil mujal kui hotellis. Olime selle öö kolme-neljakesi Ants Veetõusme tuttava kontoris Mustamäel.
Said sa sel ööl magada?
Jah. Eks uudised tulid kogu aeg, järgmine päev ka natukene, aga siis oli juba näha, et asja selgroog on murtud.
Tollal tekkisid esimesed erakonnad. Kas sina  mõnega neist liitusid?
Ei, ma ei ole ühegi partei liige olnud.
Miks?
Küsiksin siis vastu, et miks peaks?
Miks sa pole ka hiljem poliitikas osalenud?
Mul oli pere, lapsed olid väikesed, olid ka erinevad ärilised väljakutsed, aga võib-olla sellepärast, et juba esimeses riigikogus hakkas pihta parteidistsipliin ja see oli üks faktor, mis ei sobinud. Aga esmatähtis oli see, et asi, mille pärast sai mindud, sai tehtud ja siis pühendusin rohkem perele. See elu poleks olnud üldse mittegi lihtne ja kes teab, kuidas see oleks kulgenud, kui ma oleks pidanud olema kakskümmend viis aastat eemal. Võib-olla oleks pidanud terve perega hoopis mandrile kolima.
Kas see Eesti riik, mis on praegu, on selline, mille poolt sina hääletasid?
Eesti riigil on päris palju inimlikke jooni. Ega inimesed ei ole ju kunagi kuldkuulid – ikka tuleb ette erimeelsusi, ikka tuleb ette, et keegi on natukene heldem, keegi on natuke ahnem, keegi tahab natuke rohkem esile trügida, keegi on hästi vaikne. Ma arvan, et kokkuvõttes on meil üsna inimloomust peegeldav ühiskond, pole sel häda midagi.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411