Teisipäev, juuli 5, 2016
 

Nukraid mõtteid ajast, mälust, inimestest ja Soera jaanilõkkest

Jaan Urvet
Küllap vist kaks korda seisame silmitsi iseenda olemise mõtestamisega siin maises ilmas; jõulu- ja jaaniajal. Need looduse pööripäevad esitaksid justkui meile endilegi küsimuse, milleks olla ja kelleks jääda? Mida oma ümber alles hoida ja mida tuleroaks anda? Nii valgete ööde kui pimedate päevade aegu võtame vast enam aega iseendiga tõtt vaadata. Vaatama nii senitehtule kui ka tuleviku plaanidesse.
Sattusin hiljaaegu enne jaaniaega Soera lähistel Hellamaa rannas uidates valmislaotud tulematerjali kuhila ette. Esialgu arvasin, et väärtuslik lõkkekraam on toodud mingi erilise sündmuse jaoks. Vana paadi lauad, võrgud, mööbliesemed ja mis kõik veel. Üritasin tuleroaks toodud kuhilat lähemalt uurida ja mida sügavamale käsi ulatas, seda põnevamat kaupa sealt ka välja tuli. Kohalikud teadsid rääkida, et kõik see väärtuslik kraam olevat kuulunud Soera tallu. Eks sinna samasse, kus aastaid juba talumuuseum tegutsenud. Kas selline peabki olema omaaegse talu väärtkraami lõpp?
Paar päeva tagasi, kui jalutasin ringi meie suurimal vanavara laadal Seidla mõisapargis, nautisin nii müüjate kui ostjate asjalikkust ja teadlikkust aastakümnete vanuse mööbli- ja tehnikaga kauplemisel. Millise hoolega oli puhastatud vanade toolide koiauke, hõõrutud läikima jalgrataste metallosad. Rõõmu said nii müüjad kui ostjad. Ja siis läks ikka taas ja taas mõte uitama Soera talumuuseumi vanavarale, mis esiisade poolt valmis meisterdatud ja nüüdseks ehk juba tuleroakski saanud.
Kas tõesti muudab aeg meie mõtlemist sedavõrd, et me ei suudagi näha asjade taga omaaegset meistrit ja temavalmistatud eseme väärtust? Kõik on ju saadaval kaubakeskuses. Pealegi odavam ja ilusam. Mis sellest, et plastist. Ega mul kahju pole, kui maailma poelette vallutanud ühesugune vidin prügimäele rändab, aga Soera muuseumi asjade hävimine tekitab küsimuse; kas meie mälu on sedavõrd võimetuks muutunud, et me ei suudagi näha aastakümnete eest valmistatud talutoas ja merel kasutusel olnud tööriistade, mööbli ja püügikraami väärtust? Kui nii, siis tahaks küll aega peatada, et need kunagised meistritööd hävingutee asemel muuseumiriiulile tõsta. Ikka selleks, et meie mälumahtu suurendada ja mälupilti loomisvõimeks muuta.
Ega see ise tekki, kui asjad tuleks saavad ja suitsusambana õhku kaovad. Ja tagasitulekut siis enam ei ole. Siis pole enam seda esimest ja õiget, mille järele uut teha.
Selliselt mõtteid keerutades jõuan Soera talumuuseumi õuele, kus veel aastaid tagasi suviti vilgas elu kees; turismigrupid käisid ringi, pakuti puhast maatoitu ja tehti teatritki. Nüüd on muuseumiõuel vaikus ja paik tutvumiseks suletud. Ka antud telefoninumber jääb tummaks. Huvitab, kas käsk vana väärtkraami jaanilõkkesse heitmiseks tuli muuseumi uutelt juhtidelt või toimetas selle rannalõkkesse hoopis kurakäsi? Nimepäevalisena ei tahaks ma küll sellist jaanilõket süüdata, sest õnne ei too see vist kellelegi; ei lõkkemeistrile ega lõkke ümber olijaile.
Pidasin plaani tuua tulevikus Hiiumaa rahvani mõni rannarahva lavalugu, kus oleks Soera kraam vägagi vajalik olnud. Nüüd see hea mõte aga plaaniks jääbki.
Lõkkekuhjajaile tahaks soovida tulevikuks tarkust ja esivanemate tööst suuremat lugupidamist! Ei tahaks, et nende endigi tegemised tulevikuinimeste poolt tuleroaks saavad.
Või soojendamegi oma mälukülmi hingi ajaloo tulesoojas? Lootuses, et ilm sellest paremaks läheb. Vaevalt, sest inimkätega tehtu annab nii keha- kui hingesooja ikka vaid puudutusega. Ja seda puudutustunnet ma tulemeistritele soovingi.

Jaan Urvet
Soera suveteatri lavastaja 2013–2015

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411