Teisipäev, juuli 19, 2016
 

Kreeta läänerannikul

Tapio Vares
Lääne-Kreeta saab saare idaosast rohkem sademeid, kuid vähemalt lääneranniku ilmes ei kajastu see sugugi. Pigem viibiks nagu vihmavaesel Kreeta Liibüa mere rannikul. Üks erand siiski on: Kokkina Gremna lahe äärne jaanikaunapuumets.
Platanose asulast sinna oli kuus versta kõmpimist. Teekonna algul ilmestas lubjakaljusid kerajate puispiimalillede (Euphorbia dendroides) puna. See huvitav liik kasutab ära talvist niiskust, sellal on ta kasvuaeg. Kevadel värvuvad lehed punaseks, et suveks sootuks maha variseda.
Teeveerel kasvas kõverik laiuv üksik plaatanipuu. Kuidagi veidralt läikivate lehtedega. Kas kohalik igihalja alamliigi esindaja?
Tee siugles üha mööda nõlvu, tehes kaasa kõik orgude sissepõiked. Lõputud lagedad früüganad, eesotsas rohetavate torkivate leetpõõsapuhmastega. Kontrastselt joonistusid välja veesoontega orud: keset lagedust järsku lopsakad plaatanite rivid. Aina enam nägime kõikjal mäenõlvul oleandripõõsaid, mis just puhkenud floksivärvi tumeroosadesse õitesse. See oli ilus vaade: helerohelised plaatanipuud, õitsvad oleandrid, kõige ümber lage kivine avarus ning all sügavuses meri.
Ning seal ta oligi, me eesmärk. Nimetasin tolle koha Maailmalõpu laheks. Sinnani laskub kolm orgu, kus tumendab õlipuid, jaanikaunapuid, ühes ka plaataneid.
Jõudsime jaanikaunapuude vahele peitunud tillukese kivikabeli juurde. Piilusime sisse. Hämarus, ikoonid. Tjah, kuidagi toredad on sellised Kreeta kolgastesse laiali pillatud kabelikribud.
Ronisime mööda kivist järsakut alla rannale. Eemalt tihe tundunud jaanikaunapuumets osutus kohapeal hõredaks savanniks. Sekka 4 m kõrge oleandripadrik ja mastikspistaatsiapõõsaid. Teisal laskus siiani plaataniorg. Savann hõbetas üleni – niidud olid kaetud madala viltjalehise kääbuspõõsastikuga. Selle lõi eeskätt Lääne-Kreetal leviv liik Ballota acetabulosa. Sinised huulõied polnud veel puhkenud. Kas varasuvel muutub see savann hõbedasest sinisekirjuks?
Meri lõhnas nühkides end vastu sakilisi tardkivikaljusid ja klibuvalli ning hallitas hägutaeva all nagu Eestis. Kuid õhk oli soe.
Olime ära, Maailmalõpu lahe ääres, kõrgete kaljuvallide vahele peitunud rohelises rannaoaasis. Kuid me polnud teps üksi. Lambad määgisid ja karjus röökis kauguses nagu rokklaulja. Musträstas vilistas mõtlikult kilpjalalise plaatanikuru poolt. Läänes sulas tinane säbarduv meri kokku hägutaevaga, milles päike kumas nagu kuuketas. Seal läänes jagub vetevälja ligi viissada meremiili, kuniks tuleb Malta, edasi Itaalia Lampedusa saar ja siis Tuneesia. Olime laiuskraadilt isegi Maltast lõuna pool.
Öösel tõusis tormituul. Litsus telki ja tuiskas liiva. Hommikul oli 894 m merepinnast kerkiv Manna kaljumäe tipp hallides pilvedes. Need voogasid hooga üle mäe, ent haihtusid veidral kombel edasi jõudmata. Nii et siin ranna pool vihmaohtu polnud.
Kuid tuul oli tõeliselt ilge. Üleval mägiteel peksis näkku nii, et pühib või kõige kõrvade ja karvadega kuristikku. Nii närvilist teravat tuult polnud me elus kogenud – no oma 40 m sekundis olid puhangud küll! Edasiliikumine oli veidi raskendatud, samas mäeturjade varjus sai vahepeal kergemalt hingata.
Kreeta kevadilmad olid üldse tõmblevad – sekka tuulised, pea üle päeva vaheldusid külm ja soe õhumass ning mäetipud olid sageli hallidesse pilvedesse uppunud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411