Teisipäev, juuni 14, 2016
 

Ööl 75 aastat tagasi me ei maganud

Vikipeedia
On hämarvalge juuniöö. On aasta 1941 ja algamas 14. jaanikuu päev. Täna öösel me ei maga. Meie pere – isa, ema, pisike neljaaastane tütreke ja mina, kümnene poisipõnn – oleme pugenud lauda pööningule heintesse. Väljas valitseb vaikus, aga meie kuulatame iga vähimatki külateelt kostuvat krõpsu.
Äkki kuuleme lähenevat automürinat. See valjeneb, kuid just meie lähedal vaikib. “Tulevad… sosistab isa. Ema peidab meid veelgi sügavamale heintesse. Väljas aga kestab kurjakuulutav vaikus. Minut minuti järel kasvab pinge ja hirm. See tungib ka lastesse ja ema teeb kõik, et tütreke ei häälitseks. Viimaks kuuleme automootori käivitamist ja ärasõitu. Hommikul saame teada, et öösel on ära “varastatud” naabrite pereisa Eduard.
Olen seda episoodi varemgi Hiiumaa ajalehes kirjeldanud, tahtmata seejuures meie tolleaegse Hellamaal elanud noore pere läbielamisi kuigivõrd esile tõsta. Olime ju siiski vaid hirmu all, küüditatute tõelisi kannatusi tunda saamata. Kohutavast ajast on nüüdseks möödunud juba kolmveerand sajandit, mistõttu sündmust isiklikult mäletajaid Hiiumaal vist vaid mõni üksik. Seepärast need tänased kirjaread.
Niisiis kevad-suvi 1941 Hiiumaal. Baaside rajamine ja taristute ehitamine jätkub täie hooga. Tahkuna metsa kerkib omamoodi linnak. Vene keeles “gorodok” ja hiidlaste suus “orutok”. Tööle on palgatud kohalikke elanikke, nende seas ka minu isa Gustav.
Just baasides tööl käinud hiidlased olid need, kes enamasti vene rahvusest sõjaväelastega lähemalt kokku puutusid. Kohe nähti, et võõras rahvas ja võõrad kombed. See oli muidugi ka loomulik. Ükskord, muide, nägin minagi, kuidas venelane söögilauas olles keedetud kartuli võttis ja seda mitte noa, vaid pöidlaküünega koorima hakkas.
Hiidlane aga on ikka parajas paigas valmis kedagi naerutama või lihtsalt lõõpima. Ükskord kui hiidlased seal “orutokis” omavahel juttu ajasid, lausunud keegi poolnaljaga, et venelased on teistest sada aastat maha jäänud. Ei osanud mehed arvata, et juttu võib kuulda ka võõras kõrv. Ja algasidki karmid ülekuulamised koos väljasaatmisähvardustega.
Mäletan, et ühel päeval tuli meie õuele Kuris asunud piirivalvekordonist NKVD leitnant Ivanov ja hakkas meie isaga kurjal toonil vene keeles rääkima. Pärast saime teada, et külaline öelnud otsesõnu – on siit inimesi viidud, lähete teiegi.
Nii oli meil kohtuotsus käes. Jäi üle oodata selle täideviimist. Isa sai kusagilt haisu ninasse, et 14. juuni ööl olla midagi kavatsusel. Põgeneda polnud kuhugi mujale kui laudalakka. Toaukse jätsime lukust lahti, et ust maha ei murtaks.
Kuid miks meid siiski küüditamisel säästeti? Põhjuse leidsin hulk aega hiljem. Kohalikud baasitöölised tol ajal vene keelt kuigivõrd ei osanud. Küll aga oli minu isal kunagisest soldatiajast vene keel suus. Seepärast kasutas julgeolek kavalat võtet – värvata meie isa oma eesmärkide teenistusse. Anti valida – kas annad meile vajalikke andmeid või lähed ise ja su pere külmale maale.
Loomulikult ei allunud isa käskudele, kuid püüdis laveerides pääseda. Need vestlused kestsid veel hiljemgi. Aegajalt tuli kuri käsk “organitesse” ilmuda. Mäletan, kuidas isa oli ükskord äärmiselt löödud olekuga, kui pidi jälle Kuri piirivalvemajja minema ja ühe kalamehe kohta andmeid viima. “No mida ma peaksin selle tubli kaluri kohta rääkima,” oli isa nõutu.
Lõpuks, juba kolhoosiajal, langes isa ikkagi vägivallaohvriks. Aluseks mingi äpardus töö juures, lisaks saksa ajal Omakaitses olemine. Hea veel, et Venemaale ei viidud. Piirduti kolme aastaga Tallinna Patareis. Sain seal oma papsi vaatamaski käia. Kuni vanglaväravad avas talle, nagu paljudele teistelegi, Stalini surm.
Kas võiks öelda, et lõpp hea – kõik hea? Vaevalt. Iga järgneva aastaga võis hingata veidi julgemalt, kuid iseseisvuseni jäi siis veel hulk aastaid.
Jälle on hämarvalged juuniööd. Mineviku sünged varjud on jäänud kaugele minevikku. Päriselt need siiski kaduma ei peaks. Ajalugu sätestab endas nii head kui halba. Ja õpetab…

VALTER VOOLE

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411