Teisipäev, juuni 7, 2016
 

Mööda Richtise orgu

Tapio Vares
Lopsaka Kreeta otsingud viisid meid järgmiseks Richtise orgu. Võrdlemisi lageda ja kuivapoolse Ida-Kreeta kohta on see tavatult rikkaliku rohelusega paik.
Richtise matkarada algab Exo Mouliana küla juurest, kulgeb 4 versta mööda oja orgu ja jõuab välja saare põhjaranda Kreeta mere äärde.
Kirjelduste ja kaardi järgi tundus kõik lihtne. Ka korralik asfalttee oli algul õige mugav astuda. Siis sai teest aga lopsakasse rohtu uppuv rajake. Pea kohale kerkisid paksus luuderohukasukas plaatanid, jagus viigipuid ja kreeka pähklipuid, metsiku veinipuu väädid sööstsid köitena üles, et siis kaduda plaatanite ja värvitammede latva. Eemal lagedamal hõbetasid õlipuud, siinsamas jalge ees aga ogaline kitsemurakavall. Ülal kaljudel vohasid luuderohud suisa iseseisvate rinnuni põõsastena.
Enne lõplikku metsikusse sukeldumist vinnasime istandusest mõne apelsini.
Jõudsime tardkivikaljuni, millelt rippusid kuni jalapikkused, kohati kuivetuvad sõnajalad. Need osutusid lõuna-imaraks. Sel meie kivi-imara sugulasliigil on kasvuperiood niiskel talvel, sademetevaeseks suveks lehed aga kuivavad.
Ka osje jäi ette, kusjuures väga kummalisi. Igihaljad nagu raudosi, ent okstena hargnevad ja puude najal lausa 2 m kõrguseni küündivad. Sellist osja pole Euroopas olemas! Kõigi eelduste järgi peaks see siiski olema Equisetum ramosissimum, kes Richtise orus oma võimsa eripärase kasvukuju on saavutanud ehk tänu soojale kliimale.
Metsa all ilutses kollaste õitega jänesekapsas, jagus haisvat kurereha, ojapervi täitsid lihavad sarikalised. Lõunamaist õhustikku pakkusid oleandripõõsad.
Ühe kunagise maja vareme all jagus nõrglupja ning seal haljendas kaltsifiilne juus-adiantum. Eksootilisena mõjusid laiad datlipalmilehtrid. Ju on siin datleid söödud, kivid maha loobitud ja… Lisasime oma panuse, pildudes süües apelsiniseemned võsastikuserva.
Ojake vulises, rohelus oli hingekosutavalt rikkalik ja pealtnäha kõik tore. Kujutlesin, et peagi olemegi mere ääres väljas. Kuid kuhu jäi see suur juga?
Selgus, et rada osutus arvatust pikemaks ja ka oluliselt raskemaks. Tegelikult tuleks Kreeta matkaradade raskusastmed stendidel selgelt välja tuua. Pommseljakott, lisaks õlakott fotoka, kaustikute ja muu sellisega, tuli kalpsata üle ojakivide, ukerdada siledatel kaldus gneisskaljudel, laskudes aga lausa end tagumikkupidi alla libistada. Asi läks spordiks kätte ära ja ümbruse vaatlemiseks enam silmi ei jätkunud.
Lõpuks: seal oli juga! Trepiserpentiin keerutas kuristikku. Jah, koht oli vaatamisväärne. Ülalt värvitammepalliliselt kaljumäelt sööstis kaks vahust veeniret, libisedes allikalubjast tekkinud koonusel, mis murdus allpool ja vesi pladises kristallselgesse järvekesse. See umbkaudu 15 m kõrge juga meenutas piltidelt nähtud Staburagi allikalubjajuga Lätis Väina jõe ääres. Kuni elektrijaama tammiga uputamiseni võis too üsna sarnane välja näha. Ent Kreetal pakkusid joa ümber haljust kaskede asemel plaatanid. Olin nii janune, et jõin järvekese vett. Täiesti maitsetu hea vesi. Veepudeleid seljakotis tuli ju igaks juhuks edaspidiseks hoida.
Paraja raskusastme turnimine jätkus. Eksisime korraks ja sattusime sellise kuristiku servale, millest laskumine nõudnuks juba köisi ja muud alpinismivarustust. Tuli tagasi minna ja kaotatud õige rajaots üles leida. Viimaks läks asi lihtsamaks: jõudsime teeotsale. Siin oli väike paisjärv ja paljud torud imesid kogu ojavee endasse, nii et suudmesse ei jagunud piiskagi. Seetõttu sealsed plaatanid kuivavad. Mungapiprapõõsad peavad siiski vastu. Ümber kerkivad üsna alasti lagekaljused mäed, millel punab imelikke põõsakerasid. Need on puis-piimalilled, kelle kasvuperiood jääb niiskesse talveaega, suveks nad raaguvad.
Ees loksus laisalt Kreeta meri – nii hele-hele, et sulas taevaga peaaegu kokku.
Karmi kõrbeilmelise rannaoru keskmes haljendas oaasina tamariskipuude salu. Puude all pingid-lauad ja torust lakkamatu veejuga. “Pure drinking water”, teatas silt kõrval. Olin kogu selle seljakotitäie vett kaasa tassinud täiesti ilmaasjata! Kuid iial ei või ju teada. Kuskil kõrbekuivas kolkas joogiveepuudusesse jäämine on üks mu suuremaid hirme.
Järgmisel hommikul tuli Erko teatega, et nägi skorpioni. Mis tal viga! Kogu hilisema reisi jooksul ei jäänud meile ette enam ühtegi skorpioni. Ka madusid mitte. Rohelisi sisalikke siiski. Igal pool, ka selles “kõrbeoru”
tamariskisalus flöötisid musträstad. Ja vareseid kraaksus kõikjal. Isegi rasvatihast kuulsin. “Küll ornitoloogidel võib Kritil igav olla,” arvas Erko, “Eestiga pole mingit vahet!”
Tagasi Exo Mouliana külla ronisime armutult lõõskava päikese paistel mööda teeserpentiine. Külaservas tuli külamees meiega juttu tegema. Ah, Estonii? Kukerpillid!
Ma selle peale: ohhoo!
Mees kukkus seletama, et jah, Kukerpillid käisid Zorbasega siinkandis ja peatusid tema juures. Viimasest väitest sain ehk pisut valesti aru?

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411