Kolmapäev, juuni 22, 2016
 

Banaaniline teekond Itanose rannale

Tapio Vares
Järgmisel hommikul Vai palmirand elustus. Avati taverna ja putitati müügikohti, tulid inimesed autodega. Päevitama. Suvel võib sel populaarsel, Kreeta ainsal tõelisel palmirannal vist õige tihe rahvamass kubiseda.
Saime tavernast joogivett (rannaduššist tulev soolakas ei kõlvanud eriti juua) ja hakkasime astuma. Versta kaugusel teeristis müüs üks muhe hallivuntsiline papi banaane. “Kohalik toodang, ise siinsamas istanduses kasvatame!” reklaamis ta. Soravas inglise keeles seletas, et kui Lõuna-Kreetal kasvavad banaanid kilekasvuhooneis ja saavad mürki, siis siinsed on avamaal ja mürgivabad.
Ostsime kumbki kohe kilo, kaks euri kilo. Sellised pisikesed marjad (jah, banaani vili olla mari, nii veider kui see ka ei tundu!), mitte nagu meie poodidesse toodavad lahmakad. Erko on nagu eestlased üldse üks suur banaanisõber. Mina sest viljast ei pea miskit. Kord paari aasta tagant ostan paar tükki, ent need osutuvad ikka jälle kuidagi imelikult “meditsiini”-maitseliseks. Kuid Vai avamaa pisikesed banaanid olid teine tera! Selliseid sõin täitsa isuga.
Järgmisel päeval tagasiteel ostsime sama papi käest jällegi kumbki kilo banaane. Küsis, et kas maitsesid? Muidugi! Andis seepeale proovida passionivilja. “Ei-ei, seemneid ei pea närima!” ruttas ta õpetama, kui kuulis kõva raginat. Passionivilja seemned tuleb nagu kaktusviljagi puhul lihtsalt alla neelata.
Esialgu jätkasime oma teed Erimoupoli suunas. Põikasime ka üle aia banaaniistandust vaatama. Nojah, üsna kidurad ja räsitud taimed, ei mingit lopsakat troopilist vaatepilti. Mis sa siit poolkõrbeliselt maalt ikka tahad, peaasi, et häid banaane kanda suudavad!
Erimoupoli asula osutus vaid ühe elumajaga kolkaks. Väikse lahekääru kõrval kerkis maadjate varemerantidega küngas: kunagiste doorlaste Itanose linna ase. Teispool küngast avanes järgmine lahe-
käär. Nagu Vais, ulatub siiagi oma vadi ehk kuiv ojasäng. Siingi on kreeta datlipalme, kuid märksa vähem. Samavõrra on koht vähem tuntud ka laiadele massidele ja sinna me jäime.
Paistab, et suvel elatakse ses kohas päris põhjalikult sisseseatult: palmide alla oli ehitatud lesimisala, oli laud ja mastikspistaatsiapõõsast leidsime toimiva duši. Eemal palmi all oli koguni külmkapp ja toidunõud. Ja nüüd oli see rand vaid meie päralt.
Jess, lõpuks nii-öelda puhkus palmi all! Lebasin, mugisin kohalikke banaane ja lugesin eestikeelset ajakirja. Mitmeharuline palmipundar kaitses jaheda meretuule eest. Väiksed lained sõelusid rannale. Märkamatult jäin tukkuma…
Õhtupäikse valguses sai paik eriliselt lummava ilme. Kõik need lagedad früügananõlvad paari foiniikia kadakaga, sasised vanade lehtede pundardega palmid, lugade puhmastega soine lagendik ja antiiklinna müürinukid.
Uuel hommikul lõhnasid palmid eriti tugevasti, lausa vängelt. Nad olid täis helekollaseid õisikupahmakaid. Samas pole elu palmide all sugugi teab mis paradiis. Vanad lehed kukuvad alla ja kui neid ei koristata, kuhjuvad neist palmi alla lausa läbimatud turritavad lasud. Ja leherootsude alumised osad on täis õieli nõelteravaid piike. Astusin ühe sellise kogemata jalga. Kättemaksuks nimetasin ranna mitmeharulise palmipundi Seitsmeks nõiaks. Va tigedikud sellised!

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411