Reede, mai 13, 2016
 

Varasügisel Palavasse

Tapio Vares
Palava biosfääri kaitseala asub Lõuna-Määrimaal, ehk Tšehhi kaguservas, vastu Austria piiri. Tegu on ühe Tšehhi huvitavama maastikuga.
Siin kerkib lössitasandikust vaevu kümnekonna versta pikkune kitsas laugete mägede ahelik. Mäed on madalad, kõrgemad tipud küünivad tasandikust 250–350 m kõrgemale. Tipualadel paljastuvad juura ajastu valged lubjakivid.
Need kaljumaastikud loovad vahemereäärse meeleolu ja see mulje polegi tegelikult üldse vale. Siiani levibki mitu lõunapoolset puu-, taime- ja putukaliiki.
Palava on Tšehhimaa kõige kuivem ja kõige soojemate suvedega piirkond. Arvude keeli: juuli keskmine on +19,4 kraadi, detsembri keskmine –1,6 kraadi, aasta sademete summa 571 mm. Pikad põuaperioodid soodustavad metsastepi liikide levikut. Tänu soodsale kliimale on siinsed alad Tšehhi peamine veinipiirkond.
Palavasse jõudsime Erkoga mullu septembri viimasel õhtul. Buss poetas meid lõpp-peatuses Pernas maha. Perna on tüüpiline kohalik asula: nagu väike linnake, tihedalt madalaid heledaid kivimaju täis, peal punavad telliskatused. Kesk-Euroopa stiilsetes asulates kipun alatasa võrdluseks tooma meie kaootilist laineplekk- ja eterniitkatustega asumeid. Kuid see selleks.
Enne pimedat oli vaja kiiresti leida telgiplats. Ega’s midagi, asusime lähimast nõlvast ülespoole rühkima. Saatjaks üha veinipuude read. Pikk päev Lednice hiidsuures maastikupargis oli seljataga ja nüüd oli kõht hirmus tühi. Näppasime prooviks mõne veinimarja. Mm, kui head! Eriti heledad. Nii magusad ja kosutavad. Siinkandis kasvatatakse eeskätt oma kohalikke sorte, mille marjad on väiksed, paksukestalised ja ohtrate seemnetega. Nõnda sülitasin peale mahla välja imemist muu osa välja.
Varsti andusin juba mõõdutundetule õgimisele. Ise piieldes valvuriputkasid. Jajah, loodetavasti ei sattu meie-
suguseid näljaseid põhjamaalasi Palava veiniväljadele liiga palju… Ülevalpool korjasin lisaks kreeka pähklipuult pähkleid.
Kõndisime veel ülespoole, kuniks algas loodus. Kulu-rohunõlvad olid täis helesiniseid amellasterde õiesilmi. Võsastuvaid niite on tublisti taas lahti raiutud. Alles on jäetud palju kirss-kontpuid. Siin jõuab see looduslik viljapuu oma levila põhjapiirile, nagu ka mahaleb-kirsipuu. Mekkisime üliküpseid kirss-kontpuu tumepunaseid vilju. Maitses nagu hapumagus “Kosmose” marmelaad. Vähemalt ma arvan nii. Kes see enam täpselt mäletab, kuidas see “Kosmos” kolmekümne aasta eest tegelikult maitses.
Mahaleb-kirsipuud tegid täielikult tunde nagu oleks kusagil Põhja-Itaalias. Sekka palju viirpuid ja verevat kontpuud ning kibuvitsu. Ka harilikke saari. Lähisvahemereline õissaar, kes sellesse maastikku nii hästi sobiks, nõnda kaugele põhja ei jõua, tema areaali põhjapiir jääb Slovakkiasse.
Leidsime ainsa tasasema lapikese üksiku musta männi all. Ülal lubjakaljuseina kohal tumendas terve musta männi müür. Tegelikult on must mänd Palavas algselt inimese poolt istutatud võõrliik. Ent mu meelest sobib ta neid õhulisi niidulisi-lehtpuiseid maastikke oma okkalise vaheldusega täiendama suurepäraselt.
Loodes läikles suur tehisjärvepeegel. Tuled süttisid all Perna asulas. Katkematu tulukeste vool liikus Viini-Brno maanteel, üle tammi, veteväljade vahel.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411