Teisipäev, mai 31, 2016
 

Oh ja Ah Kreetal

Tapio Vares
Seekordne matkatee viis Ohi (mina) ja Ahi (Erko) Euroopa lõunaserva Kreetale. Kreeklased nimetavad teda: Kriti, ja omavahelises vestluses kutsume saart just samamoodi.
Kreeta/Kriti on Euroopa kultuuri häll – Minose kultuur on vanem kui ülejäänud Antiik-Kreeka. Ometi ei kavatsenud me keskenduda mitte sealsetele kultuurimälestistele, vaid loodusele. Looduse poolest on Kreeta üks omaette kant. Miljonite aastate eest oli see madalavõitu saarte kaar, mis ajuti ühenduses muu mandriga. Hiljem kerkisid mäed 2500 m kõrguseks ja kujunev kuivenev vahemereline kliima hävitas endisaegse lopsakuse. Lõpliku hoobi Kreeta metsadele andis inimene.
Kreeta on tänapäeval küll lagedavõitu, ent kevadõites früügananõlvadele leiab vahelduseks siiski lopsakate lehtpuudega ojakuristikke. Jääajaeelsest ajast on pärit Euroopa ainsad looduslikud datlipalmisalud ja tselkvametsade riismed. Just neid me otsima läksimegi. Lisaks igihaljast plaatanit. Kõik muu pidi tulema kauba peale.
Mitu kevadet oleme läbi Euroopa kolistanud liinibussidega. Nii näiteks võttis Eestist Rhodose saarele saamine tervelt neli ööpäeva. Kreetale sõit oleks kujunenud sama kurnavalt pikaks. Tjah, kaua sa sedasama teed kärutad. Nii sai lennuki kasuks otsustatud. Ehkki saarele oleks muidugi õigem laevaga läheneda. Samas oli vahelduseks huvitav Euroopat õhust kaeda.
Kui vahepealne pilvkate rebenes, ilmus alla roheline kergelt kortsus maastik – Karpaadid. Oligi meil seni Rumeenia nägemata. Siis tuli lai helesinine piirijõgi Doonau. Selle järel lumine Stara Planina mäestik, siis Sofia ja valgetipuline Vitoša, siis kerkisid 3000 m kõrged Pirini lumised tipud märgatavalt lähedale lennuki alla. Ja juba paistis Traakia meri, kauguses Olümpose mägi. Seejärel Egeuse meri oma saartega ning lõpuks Kreeta. See üle 200 versta pikk mägine maariba, suuruselt Vahemere viies saar. Olime nelja tunniga kohal. Bussiga logistanuks alles Riia lähistel…
Iraklio (Herakleion) lennujaamas lõi vastu soe ja niiske õhk. Nagu polekski vahemerelisse, vaid pigem Gruusia Kolhise kliimasse sattunud. Ning muidugi palmid ja… lagedus. Paljad hõreda früügana (kuni kahe jala kõrgune kääbuspõõsastik) räbalatega mäenõlvad saatsid meid bussiaknast teel ida poole. Valitsevaks osutusid okaskrooni (Sarcopoterium) padjandid. Kreeta rannikualad ongi n-ö kõrbelisema moega, lopsakam loodus hoidub saare siseosa poole. Põhilise roheluse annab Kreeta mäenõlvadele õlipuu. Neid jagub lausaliselt, neid on lõputult, vaat et liigagi palju. Miljoneid.
Astusime Neapolises bussist maha ja asusime otsima netist varem välja nuhitud loorberimetsa. Ülesmäge rühkides võttis soe niiske õhk kiiresti leemendama. Tõesti Gruusia, aga mitte Vahemere saar! Siiski oli päikseline ümbrus üdini vahemerelise välimusega – kõikjal hõbetasid õlipuude terrassid. Puude all lillatasid meie kuremõõka meenutavad lilled – itaalia gladioolid. Koduaiast tuttavad ruudid ja ohtralt tsistuste ehk kiviroosikute lillasid õisi. Ja siis imelikud, nagu meie kukemarja põõsad. Kollased õied teadustasid, et tegu on aga hoopis naistepunaga.
Kui põhjapoolses vahemerelises vööndis on mõnigi taim tuttav, siis Kreeta on juba sootuks teine maailm. Igasugu poolpõõsakesi ja torkivaid põõsaid jagub siia ohtralt. Mõni tegelane ajab sootuks segadusse. Näiteks need roheraagjad põõsad. Euroopa jasmiin! – hüüatasin. Kuid ei, miks on neil õied säärased kribulad? Hiljem selgus ostetud lilleraamatu abiga, et tegemist on sootuks Osyris alba’ga. Ja lihtlabane roomav madar osutus ühtäkki igihaljaks liaaniks, lausa sõrmejämeduste vartega võrkaial turnimas.
Vähemalt puudega oli asi lihtsam – orus helerohetasid oma sõrmjalt lõhestunud lehti plaatanid. Kreeta on idaplaatanite üks kodumaa ja ojakuristikes valitsevad eeskätt just nemad. Üleval levis aga juba täies lehes karvaste tammede salu, alusrindes rodolikult mõjuv loorberitihnik ja väätis itaalia kuslapuud.
Kõrvalt leidsime üles ka otsitava loorberimetsa. Kohapeal selgus, et 15 m kõrge puurinde loovad siin jalajämeduse tüvega igihaljad värvitammed, nende all küünitavad lisaks loorberitele üles ka jaanikaunapuud. Siin-seal ronis igihaljaid Smilax aspera vääte. Hämarapoolse metsavilu pruunis krõbisevas lehevaibas suutis end hästi tunda peamiselt vaid alpikann.
Hämardus vara ja kiiresti. Ikkagi lõunamaa, 35. põhjalaiuskraad. Samas aga kädistasid ja flöötisid musträstad. Just, meie oma musträstad, kes tunnevad end koduselt nii Eesti kaasikuis kui Kreeta lähistroopilistes saludes.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411