Reede, veebruar 26, 2016
 

Vintri eksootilises aias 1.

Tapio Vares
Eesti ühed kõige pehmemate talvedega maanurgad on Sõrve ja Ruhnu. Sealne Liivi lahe mõju on eriti tuntav karmide talviste kagutuultega. Tänu merele on pakasekraadid muu Eestiga võrreldes märksa väiksemad.
Paljulubav kliima on inimesi innustanud Sõrves mitut eksootilist puudekogu istutama. Neist tuntuim on Ants Ilusa Mõisakülla rajatud kollektsioon, kus muuseas sirgub Eesti suurim tulbipuu.
Huvitav võib olla ka Hänga külas asuv aed, kus sirgub hästi näiteks soosekvoia ehk sooküpress.
Hoogsalt on asja ette võtnud Vintri külas Ants Mets. Varasem meremees on nüüdseks paarihektarilisele maalapile istutanud kümneid ja kümneid huvitavaid puuliike. Tema eriline armastus kuulub vahtratele. Sõrve oludes peaks olema võimalik kasvatada üle saja vahtraliigi ja nende kokku saamise poole ta nüüd ka püüab.
Rannametsa talu asub otse Sõrve kagurannikul. Seega talvel, nii kaua kui meri lahti, on Siberist tuleva ida- ja kagutuulega siin muu Eestiga võrreldes lausa Riviera. Aga kui meri jäätub, võib sealgi üpris karmiks minna. Nii oli mõne aasta tagusel raskel talvel 26 külmakraadi. Ja kui veel arvestada lisaks lõikavat tuult… Selle halba mõju taimedele ei maksa alahinnata. Üldiselt aga maa Ants Metsa sõnul seal talvel eriti ei külmu, sestap ta pole kunagi õrnu okaspuid märtsipäikese eest varjutanud.
Krundil merre suubuv ojake on üles paisutatud tiigiks, tegelikult on tiike kaevatud kokku suisa neli. Need annavad vajalikku lisaniiskust ja kastmisvett. Maapind on põuakartlikult liivane, ent sügavamal tuleb savikiht ja kui puu juured selleni jõuavad, läheb hoogsam kasv lahti. Pinnas on pH tasemelt neutraalne, seega hapunõudlike taimedega mees jändama ei hakka. Vaid nüssapuud kastab sidrunhappeveega. Põhja-Ameerikast pärit metsnüssal on sügisel silmapaistev hõõguvpunane lehestik.
Käisin Rannametsa talus külas mullu juunis. Vaadata oli seal nii mõndagi ja siinkohal üritan teha põgusa ülevaate seal enam silma ja meelde jäänust. Alustuseks võtan ette okaspuud.
Esmalt vaimustas mind hispaania nulg (Abies pinsapo). See tore sinakas lühikeseokkaline nulg pärineb Andaluusia mägedest. Olen kujutlenud, et Eestis on ta lootusetult külmaõrn. Siiski näiteks Tallinna botaanikaaias suudab ta kasvada maapinnalähedase laiuva vormina. Vintrisse on see nulg istutatud 2007. aastal ja on kõik järgnevad talved vastu pidanud, ulatudes nüüd mulle vööni (vabandust, mõõdulinti polnud käepärast!). Puukese omanik ise kurtis, et na kõverik teine, ent mu jaoks tundus see liigse nõudlikkusena. Oleks omal selline hispaania nulg! Muide, Antsu sõnul kasvab Edela-Kuramaal suisa 3–4 m kõrgune hispaania nulg. Ju tulevikus ka Vintri nulg taoliseks sirgub.
Üldse oli seal mitmeid nulge. Näiteks mulle puusani kreeka nulg, aga ka kaukaasia nulg ja teravate tipupungadega (nulgudel on muidu pungad pigem ümarad) mandžuuria nulg. Väga eriline oli sahhalini nulu variatsioon gracilis, keda looduses kasvab vaid üks mägedevaheline laik Kamtšatkal, 20 hektaril. Muidu laiutavad seal ümber puha vaid kaasikud.
Kaks talve on väljas üle elanud mulle lõuani arisoona küpress.
Erilised maiuspalad mu jaoks on aga alati sooküpressiliste sugukonna reliktsed liigid. Neist sirmokas on nüüd küll omaette ainuliigilisse sugukonda paigutatud. Kunagi enne jääaega kasvasid sirmokkad ka praeguse Läänemere piirkonnas, nüüd on ellu jäänud vaid üks liik Jaapanis. Vintril on ta vahtra vilus nii umbes viie jala kõrguseks visanud. Teisal puusakõrgune hiina kunningaamia. Oma läikivate laiade okastega on too üks ilusamaid ja eksootilisema välimusega okaspuid üldse.
Soosekvoia, ilusa rebasepunase sügisvärvusega okaspuu Põhja-Ameerikast, on Vintril kahe ja poole meetri kõrgune. Soosekvoiad vohasid enne jääaega laialt ka Euroopas. Näiteks on Ungarist leitud terve mumifitseerunud tüvetüügaste ala.
Üheks pärliks oli mu jaoks mammutipuu ehk hiidsekvoia. Vintril on ta istutatud 2009. aastal ja on ilma igasugu katmiste ja varjutamisteta sirgunud kahemeetriseks. 2010 ja 2011 talved olid väga lume-
rohked. Huvitaval kombel hukkusid siis just lumealused oksad, välja ulatuv ladvaosa aga säilis. Toona oli 23 kuni 26 kraadi külma. Seega ikkagi oleks justkui lootust omal Kesk-Hiiumaalgi siiski?
Nõnda hankisin suvel Nurga puukoolist omale juba kolmandat korda mammutipuu ja istutasin sedakorda mitte lagedale tuulisele heinamaale, vaid kaitsvasse männimetsa. Mine hullu tea, äkki pistab seal vohama?

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411